esmaspäev, 29. august 2016

Kas ma peaks suvalise töö vastu võtma?

Võrumaa Teataja reporterina oma kabineti ukse juures, paremal peatoimetaja Kalev Annom.

Töötuks olemise juures on dilemma, kas võtta vastu suvaline töö, mis parasjagu pakutakse, või siis teha seda tööd, mis meeldib, mida oled õppinud ja milles sa oled edukas.

Tegelikult oli mul töö, mis mulle väga meeldis. Nimelt reporteri töö Võrumaa Teatajas. Ma olin olnud Võrumaa lehes praktikal ülikooli ajal ning hiljem unistasin töötamisest väikses maakonnalehes. Lihtsalt tundus huvitav ja minu unistus täitus.

Aga ma olen selline töönarkomaan, viis aastat töötasin ilma puhkuseta ja kui võimalus avanes, põrutasin soojale maale ja puhkasin kohe terve kuu järjest. Ent olime reisil koos lastega, lapsed jäid haigeks ja tagasisõit lükkus edasi. Võrumaa Teataja meid aidata ei saanud, mistõttu ei saanud me enam tagasi. Lihtsalt polnud raha. Ei osanud aimata ka, et selline asi tuleb ette. Varem poonud nii hullu seisu olnud ka. Mitu kuud ei leidnud Võrumaa Teataja mingit raha ning kui kirjutasin toimetuse töötajatele mureliku kirja, sulges peatoimetaja päevapealt minu töötelefoni ja töö e-maili postkasti ning teatas pärast seda, et ma pole kunagi Võrumaa Teatajas töötanudki. Mis oli minu jaoks üllatus, kuna elatise asjas oli kohus teinud just vahetult enne seda otsuse, et mul oli Teatajaga töösuhe. Kuivõrd peatoimetaja hakkas mind süüdistama ka Teataja maksujamades ja kohtuasjades, panin asja nö suure kella külge, kirjutasin asja kohta avaliku kirja. Teataja maksujamad teatavasti algasid juba enne, kui me Irjaga üldse Võrru saabusime (sel põhjusel lahkusid enne meie tulekut Teatajast protesti märgiks korraga pea kõik töötajad) ning kohtuasjad tulenesid Annomi enda poolt Irjale sokutatud infost, mille kohta andis Annom Irjale korralduse artiklid kirjutada. Annomi huvi oli värskelt Riigikokku saanud Ülo Tulikul jalgealune kuumaks kütta ja ses osas kasutas ta Irjat lihtsalt ära. Mina ka ei osanud midagi paha aimata, lihtsalt ei näinud seda kohe läbi. Info tundus nii usutav.

Ma ei teagi täpselt, mis minu olukorras teha. Esimese hooga kirjutasin töövaidluskomisjoni, et vähemalt puhkuseraha kätte saada. Komisjon võttis asja menetlusee ning istung on septembri keskel. Eks siis selgub täpsemalt, mis värk on.

Et kas ma olen siis Teataja ajakirjanik või mitte? Kas ettevõte saab ikka töötaja niisama lihtsalt üle parda heita. Mul oli toimetuse mobiiltelefon, arvuti, oma töökabinet, silt ukse peal ja puha. Lisaks oli mul Võrumaa Teataja töötõend ja kasutasin sõitudeks toimetuse autot. Ainult töölepingut ei olnud. Oli kokkulepe, et kirjutan honorari eest.

Ja tegelikult ma tahaks ikka ajakirjaniku tööd edasi teha. Ma arvan, et olen sündinud ajakirjanik. Muud tööd nagu ei oska ka ja ma ei usu, et ma tahakski midagi muud teha. Lihtsalt puudub motivatsioon.

Kas Võrumaa Teataja võtab Irja tagasi tööle?

Irja mõned aastad tagasi Võrumaa Teataja toimetuses töölaua taga.

Irja siin otsib juba omale koristaja-kohta Soomes, aga tegelikult on tal töökoht olemas. Või vähemalt seadus näeb ette, et lapsehoolduspuhkuse ajal töökoht säilib. Ja see on reporteri koht ajalehes Võrumaa Teataja.

Irja saatis firma juhile Kalev Annonile kirja, et tahaks tööle tulla 1. septembrist. Annom vastas, et selleks peab tegema nõuetekohase avalduse ja teatama peab vähemalt 14 päeva ette. No tore on, eks siis nüüd saab siis avalduse vormistada. Annomi suhtumisest on näha, et ega ta Irjat tagasi ei tahaks.

Võrumaa Teataja jaoks oleks muidugi hea, kui Irja tööle tagasi ei läheks, sest firma on rahaliselt väga kehvas seisus. Firma jättis meid läinud sügisel Portugalis olles hätta, kuigi firma juht Kalev Annom oli kogu aeg toonitanud, et oleme nagu üks perekond, võime alati abi küsida. Aga ta on selline pereisa, kes lubab rohkem kui suudab ja loodab abi saamisel põhiliselt teiste peale, ise midagi vastu andmata. Töötasime tema heaks nagu orjad, nädalavahetused kaasa arvatud, ilma mingeid lisatasusid nõudmata. Lootuses, et kui meie aitame, siis aidatakse meid vastu. Aga kus sa sellega! Annom on selline pereisa, kes joob end kord nädalas täis, nii et maa must ja siis ei tunne ta oma pere liikmeid enam ära. Siis on tema jaoks kõigest savi. Nõnda pidime ise Portugalis hakkama saama ja saime ka, 10 kuud pidasime seal vastu. Leidsime omale toetajaid, kes meid aitasid.

Portugalis olles hakkasimegi uurima, mis värk selle Võru Teatajaga siis on, et isegi 500 eurot ei saanud saata, et lapse haiguse tõttu tagasisõitu paari nädala võrra edasi lükata. Võru Teataja raamatupidaja Katrin Haga ütles, et raha pole, kassa on tühi. Ja mis selgus, uurides kohtudokumente, et firma juht Kalev Annom on ise firma paljaks varastanud, nii et üleval on maksuvõlg 200 tuhat eurot. Annom pani koos raamatupidajaga 3 aasta jooksul kõrvale 4,3 miljonit krooni, mustalt, sellest tekkis maksuvõlg. Firma maksab seda võlga nüüd maksuameti koostatud graafiku alusel 2000 euro kaupa kuus tagasi, nii et selle põhjal võiks arvata, et 20 aastaga on võlg makstud. Aga ei, võlg üha kasvab, sest see 2000-eurone makse ei kata isegi maksuvõla intressi.

Küsisin Haga käest, miks ta Annomi käest firma tagant varastatud raha tagasi ei nõua. Haga ütles, et ta ei saa seda teha. Arusaadav, kus sa ikka ülemuse vastu lähed, kuigi firma suhtes oleks see õiglane. Mis võetud, tuleb tagasi panna.

Maksuvõlg on nii suur, et firma vaevu hingitseb, omakapital on tugevalt miinuses ja tegelikult on firmal pankrotiseis. Ma ei kujuta ette, miks maksuamet laseb ühe ettevõtte puhul sellisel asjal jätkuda, teades, et Annom on ise raha pännu pannud ning tal oleks vara küll, et võlg ära maksta. Annom pääses ise karmimast karistusest, sest firma raamatupidaja võttis kõik enda peale, isegi selle, et maksis kinni Annomi isikliku suvila ja autoga seotud arveid. Raamatupidaja tunnistati süüdimatuks ja Annom väitis, et tema ei teadnud asjast midagi. NB! Firmajuhid - nii pääseb vastutusest ära!!!

Annom pääses riigi tagant toime pandud suurvargusest prokuröriga kokkuleppel ühiskondlikult kasuliku tööga, kuigi seadus näeb ette, et firmas vastutab kõige eest juht. Aga Annomilt millegipärast raha ei nõuta, kuigi maksuamet on muidu ettevõtete maksudega väga karm. Näiteks minu ettevõtte 600-eurost võlga nõuti küll tagasi ja mingist 20-aastasest maksegraafikust pole juttugi. Samas on minu firmal võibolla samuti võimalus igas kuud vaid 1-2 eurot tagasi maksta.

Nüüd ongi Irjal dilemma, et mida teha. Kas minna tagasi vargast juhi manu Võrumaa Teatajasse, mis vaagub pankroti äärel, või otsida midagi muud. Samas seaduse järgi peaks firma ta lapsehoolduspuhkuselt tagasi võtma. Võib arvata, et kerge ei saa tal seal tööl olema, sest Annomil on suur võim käes ja ta teeb kõik, et Irja elu põrguks teha.

Mina heameelega ei läheks Võrust kuhugi. Minu meelest on Võru parim koht elamiseks Eestis.

Roosi revideerib sahtlit



Väike 1a9k Roosi revideerib köögis lauasahtlit.

Kuidas 10 aastat tagasi presidenti valiti



Väike meenutus 10 aasta tagusest ajast, 29. augustist 2006, kuidas siis presidenti valiti. Intervjuu annab ka Toomas Hendrik Ilves, kes Riigikogus II voorus toetust ei saanud. Eelmisel päeval I voorus ei läinud läbi Ene Ergma kandidatuur. Ilvest saatis edu valimiskogus, kus ta edestas toonast ametisolevat presidenti Arnold Rüütlit.

Miks ma Soome koristajaks ei lähe :)


Sain eile oma kirjastuselt meili, kus anti teada, et nad koostavad parajasti oma autorite luuletuste antoloogiat. „Carissima autora...” seisis kirjas. Paluti saata üks luuletus, mis kõige rohkem iseloomustab minu senist tööd.

See kiri liigutas mind väga. Eelkõige see, et olin neil meeles.

Ja mina olin alles eile helistanud onule ja uurinud, kuidas oleks võimalik Soome koristajaks minna. Nüüd ajab see mind naerma. Kui me nüüd Soome läheks ja ma seal tööle läheks, kuidas jaksaksin ma siis veel töö kõrvalt romaani kirjutada? Anda alla nüüd, kus mul on kirjutada vaid mõned üksikud peatükid?

Onu rääkis, et eestlaste elu on Soomes tegelikult väga raske. Elatakse mitmekesi nö kimppakämppä'des ja töö on raske. Tema tuttavad naised, kes töötavad koristajatena, olevat õhtuti surmväsinud. Soome koristusettevõtetel olevat ka tavaks võtta endale töödejuhatajateks eestlased, sellised käbedad mutid, kes  piitsutavad oma kaasmaalasi ülima mõnuga. „Eestlane on olnud ori ja tahab saada mitte vabaks, vaid orjapidajaks,” ütles onu.

Kujutasin ette, kuidas ma seal Soomes töölt koju tulles väsinult kokku kukuks ning Inno ja lastega tigetseks. Okei, meil oleks natuke rohkem raha, aga meel oleks must ja hinges ängistus ning kibedus. Täitumata unistuste pärast. Kas see on seda lisaraha väärt?

Või kannatada veel natuke, elada pisut tagasihoidlikumalt ning pingutada, et romaan saaks sügisel valmis? September ja oktoober on mul alati parimad kirjutamise kuud olnud ja kuna Inno on nüüd ka kodus, siis ta saab sel ajal, kui mina viimaseid peatükke trükin, laste järele vaadata.

Veel eile ma selle peale ei mõelnud. Kirjastuse meil pani mõtlema. Sest midagi ei ole teha - ma olen ikkagi kirjanik. Mitte mingi koristaja või henkilökohtainen avustaja - sellist tööd kaalusin ka. Öeldakse, et kui saad ka mitte, siis parem ära kirjuta. No vot mina ei saa kirjutamata. Kui ma ei kirjuta, siis hakkavad kirjutamata read mind painama ja viirastuvad ka unedes. Ehket kui magaksin soomes oma koristajaund, siis tuleks romaani kirjutamata read mind õhtuti kiusama ja ajaks lõpuks hulluks.

Ei, ei, nii ei saa. Nagu ma siin paar päeva tagasi kirjutasin - oma südamega kompromisse teha ei tohi. Inimene peab tegema seda, mida ta kõige rohke teha tahab. Mida ta kõige paremini oskab. Saatsin kirjastusele kähku oma luuletuse ära. See on kirjutatud 2003. aastal, umbes kuu pärast Joáo'ga kohtumist. Siis oli ta minu kujutlusis veel mu unistuste prints. Prints, kes seisis öö hakul tumesinise Tejo jõe kaldal, vaatas igatsevalt kaugusesse ja mõtles minule. Ma ei olnud selle luuletuse kirjutamise ajal veel Lissaboni ja Tejo jõge näinud, aga Joáo rääkis neist mulle oma kirjades ja see luuletus sündis minu igatsusest Lissaboni ja Tejo jõe järele. Kirjutatud on ta inglise keeles nagu ka mu romaan. Panen ta siia ka teile lugemiseks:

Grains of Sand

How gently the river flows
in your dreams
you see a woman
only grains of sand
covering her naked body
stepping softly, barefoot
in the chilly waters of the flowing river

Under the moonlight
how languid she looks

How softly the wind blows
in Lisbon at night
on the river bank
when you stand there waiting
wishing to hear
and to feel and to taste

You stretch out your hand…
There`s silence!
Only the wind
kisses your neck
like a lover in haste


At that night 
a miracle happens
for one girl
in a faraway country
lies in bed
still awake

She suddenly finds
grains of sand
from her little bed
and giggles
for her dress
on the back of the chair
is still wet

She closes her eyes
in her dreams
as gently as river flows
someone`s hand
touches her body


And in Lisbon at night
the man by the river
hears footsteps in sand

PS. Ma ei lähe Soome koristajaks, vaid teen teoks oma unistuse. Aitäh minu armsale kirjastusele, kes mulle meelde tuletas, mis oluline :). 

Pasta bolognese a la Inno ehk kuidas vaene inimene omale süüa teeb

Pasta bolognese kastmega, väljavõte veebist.

Tegin eile tõesti üle pika aja pasta kastet. Me sööme pastat harva, sest see on nn rämpstoit, nii nagu ka kartul ja kaste on rämpstoit, aga üle pika aja ja praegusel vaesel ajal võib ju veidi patustada. Imelik oleks ju praeguses olukorras, kus inimestelt raha kerjame, kirjeldada, kuidas kodus teeme osso bucco't spargliga või turska kikerhernestega. Pastaroad on kõige odavamad. Toiduabist saab näiteks pastat - makarone, samuti õli, tomateid, aga ka konserv liha, sibulaid ja võibolla ka tomatipastat.

Itaalias söövad pastat vaesed inimesed ja kuivõrd vaesus on levinud üle maailma, siis sööb kogu maailm pastat. Minu arust on bolognese kaste neist kõige parem.

Kõigepealt, nagu ikka Vahemere köögis tuleb pannile panna õli. Mina panin vanast ajast kappi jäänud külmpress oliiviõli, aga vabalt võib panna muud õli nagu rapsi- või päevalilleõli. Õli tuleb panna enne kui pann on kuumaks läinud ja sinna sisse lõikusin kaks-kolm küüslaugu küünt. See on Epp Petrone abikaasa Justini ema tarkus, mis on Itaalia perekondades põlvest põlve edasi antud. Ja see töötab! Toit maitseb palju parem.

Niisiis õli sisse küüslauk ning siis oodata veidi, kuni õli kuumaks läheb ja sinna sisse panin veel sibulad hauduma. Muidu olen sinnasamma pannud peale ka hakkliha, aga eile vaatasin üht retsepti veebist ja seal soovitas praadida veel peekonit. Sibula kõrvale ma poleks saanud aga enam peekonit panna, sest muidu oleks sibul lihtsalt ära kõrbenud pannil koos küüslauguga.

Võtsin üldse teise panni ja praadisin kõigepealt umbes 100 g peekonit. Nagu ikka sinki praetakse. Lõikusin väiksemateks tükkideks. Lisasin veidi tavalist võid, see annab parema maitse. Siis lisasin sinnasamma umbes 200 g veisehakkliha. Ma valisin veise, see oli poes soodushinnaga, aga vabalt võib olla mistahes muu hakkaliha. Ning lasin hakklihal pruunistuda. Siis lisasin veidi soola, musta pipra unustatsin ära, aga lisada võib veidi musta pipart. Ning siis valget kuiva veini umbes klaasike. NB! toidu valmistamisel tuleb kasutada justnimelt kuiva valget veini, magus ei kõlba, see muudab toidu läilaks ja punane ka ei kõlba, siis värvub toit mustaks. Kuiv valge vein on kõige parem, Maximast võtsin ühe liitrise pakiveini, mis maksis 2 euro ringis. Pakimahlad sobivad hästi ja need on sama head kui pudeli omad. Ma tean, olen elanud 10 kuud Portugalis!

Siis panin veel kaks lusikatäit puljongipulbrit, seda soovitas see veebiretsept ja ma proovisin ära. Ning maitse oli lõpuks suurepärane. Ja lasin sel kõigel veini sees veidi haududa, vahepeal segades ja hakkliha tükke peenemaks litsudes. Ning siis valasin kogu selle kupatuse sibulale ja küüslaugule teisel pannil peale. Siis lisasin veel paar lusikatäit kuivatatud oreganot, mis annab toidule sellise itaaliapärase maitse. Lõikusin sisse kolm tomatit, mille oli eelnevalt kastnud potti kuuma vette, kus samal ajal keesid makaronid. Kuumas vees läheb tomatit koor lahti ning seda on kergem koorida. Koos koorega tomatid toidu sees ei kõlba. Värsked tomatid annavad toidule veidi värvi ja värskust. Lõikusin sisse veel ligi 100 g ilma kivideta rohelisi oliive, mida retseptis pole, aga mis annavad toidule hea maitse - seda õppisin Portugalis. Lasin haududa kuni tomatid pehmed. Ning siis lisasin umbes 100 g 30%-list tomatipastat, seda müüakse Maximas väga laias valikus. Lasin veel veidi haududa ning toit oligi valmis. Makaronid olid ka selleks ajaks ära keenud. Riivisin veel peale parmesani juustu.

Sellest kogusest saab pere mitu päeva süüa.

pühapäev, 28. august 2016

Kohviku köök. Inno pasta bolognese



Tegime täna jälle linna peal pika jalutuskäigu. Roosike magas kärus oma lõunaund ja meie muudkui jalutasime. Pärast põikasime poodi, sedapuhku Selverisse, et Juulile mähkmeid ja endale süüa osta. Selveris on nimelt praegu nr 7 Liberto püksmähkmed soodushinnaga ja Juulile sobivad need kõige paremini. Neid on talle hea-lihtne jalga tõmmata, kui ta voodi najal püsti seisab, ja on parajad ka.

Söögi osas valisime välja ühe täisterajahust ja teise gluteenivaba, maisijahust pasta (minule) ning tahtsime nende juurde ka Panzani pastakastme osta, aga siis ütles Inno, et ta võib ise pastakastet teha. Õigemini pasta bologneset, mis tal alati superhästi välja tuleb. Olin loomulikult nõus, sest Inno tehtud pasta bolognese on tõesti imemaitsev. Kuna Selver on küllaltki kallis pood, siis läksime edasi Maximasse, kust ostsime veel tomatipastat, oreganot, hakkliha, peekonit, küüslauku ja oliive - neid kõiki oli Inno sõnul vaja pasta jaoks.

Koju jõudes hakkas Inno kohe entusiastlikult süüa tegema. Üks tema töötuks jäämise positiivseid aspekte on veel see, et ta teeb jälle reipalt, hea tujuga süüa. Mul on selle üle väga hea meel, sest kui ta tööl käis, siis oli ta õhtul sageli nii väsinud, et ei jaksanud varvastki liigutada. Siis oli söögitegemine minu peal, aga mina ju ei naudi seda va kokkamist üldse. Tegin, mida oskasin - erinevaid putrusid, keedetud või praetud kartuleid, mune ja makarone. Juulike sai söödetud ja oli väga õnnelik, aga mingi kokakunsti meistriklass see muidugi polnud.

Täna õhtul auras aga panni peal taas Inno firmaroog, imemaitsev pasta bolognese.



Parem kui mistahes restorani oma. Võtsin kohe kolm taldrikutäit. Roosile maitses ka. Juulike eelistas kanapihve. Selline nägi Inno valmistatud roog välja taldriku peal:



Njämm! Mõtlesin, et panen siia teie jaoks retsepti ka üles ja läksin Inno käest küsima, aga tema norises juba. Nojah, kell on juba üle südaöö. Võib-olla paneb homme ise selle retsepti siia. Lapsed on ka unedemaal, nii et soovin minagi teile häid unenägusid ja homseni!

Roosi issiga tööriistakohvrit korrastamas



Täna hakkas Inno korrastama oma tööriistade kohvrit. Otse loomulikult tuli talle kohe appi ka väike Roosi, kes ronis laua peale ja hakkas kohvrist välja võetud asju uurima. Inno ütles, et tal oli Roosist palju abi.



Nii-nii. Mis meil siis nüüd siin on.



Palju põnevaid asju...



Issi läks minema. Väga hea. Saan nüüd rahulikult asju revideerida!

Miks ma Ingridit jätkuvalt taga igatsen :)


Seltskond Eesti Eurovisiooni delegatsiooni liikmeid 1999. aastal Iisraelis Surnumeres, kus vesi on nii soolane, et saab olla ilma paadita vee peal, nii pikutada kui kõndida.

Ohhh. Pühendan käesoleva artikli Eesti viimasele kommunistile, Eesti Vasakpartei endisele juhile Sirje Kingisepale, kes on hulluks läinud pärast eksist lahkuminekut ning nüüd pritsib Inno ja Irja blogisse sapiseid kommentaare eri aliaste alt. Kujutab ette, et elab koos oma eksiga, kes käib purjetamas pärast seda, kui eksi uus elukaaslane talle purjeka ostis. Nii see eluke kord juba Eestis on - tänitavad naised jäävad oma meestest ilma ja pärast pole kadedusel piire. Nii nagu minu eks, pressib Sirje Kingisepp end suhtesse kolmandaks. Minu kogemus ütleb, et sellistest õnnetustest ei saagi lahti, nagu öeldakse, küürakat parandab ainult haud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid sellest, et igatsen Ingridit jätkuvalt taga, nagu Sirje on tabavalt Inno ja Irja blogi kommentaarides märkinud. Miks? Nimelt talus Ingrid imehästi sooja. Eestis polnud temaga kunagi mingit probleemi, olime mõlemad sellised sooja-, või isegi kuumalembid. Nautisime kuuma sauna. Kui käisime 1999. aasta maikuus Iisraelis Eurovisiooni lauluvõistlusele kaasa elamas, siis talusime imehästi üle 30-kraadist kuuma, kui kõrval kukkusid inimesed ära nagu kärbsed. Iisraelis ekskursioonidel päev otsa päikse käes olles tuletati ühtelugu meelde, et veepudel peab alati igal pool kaasas olema, aga ei minul ega Ingridil polnud vaja mingit veepudelit - olime pigem imestunud, kes need nii halvasti kuuma taluvad.

Nüüd ma enam ei imesta. Minu kõrval on inimene, kes ei talu üldse sooja, kuumast rääkimata. 25 kraadi juures, kus minu jaoks elu alles algab, on Irja jaoks juba piiripealne palavus. Tal on 26-27 kraadi viimane piir, sealt edasi läheb juba raskeks. 30-kraadine mõnusalt soe ilm on Irja jaoks põrgupalavus. Pole midagi öelda - tüüpiline soomlane. Ja te veel imestate, miks me taheme minna Soome elama! Muud moodi ei saagi.

Kui aus olla, siis ma igatsen seda aega, kui sain vabalt soojust nautida. Soomes õnneks on igal pool saunad, kus saan veidi troopikat nuusutada. Ja Soome sissetulekute juures on võimalik reisida soojale maale. Oma eksi juurde ma loomulikult tagasi ei taha, sest nagu olen korduvalt märkinud, ei talu ma füüsilist vägivalda. Parem siis juba naine, kes ei talu sooja, kui vägivaldne naine.

Soome lapsetoetused Eesti omadest mitu korda kõrgemad


Lapsetoetuste süsteem Soomes, väljavõte Soome sotsiaalhoolekandeasutuse Kela kodulehelt.

Enne välismaale elama minekut on mõistlik omale asjad selgeks teha. Uurisin Soome sotsiaalhoolekandeasutuse Kela kodulehelt infot lastetoetuste kohta. Selgub, et Soome lapsetoetused on Eesti omadest mitu korda kõrgemad.

Soomes ja Eestis on kaupade ja teenuste hinnatase juba enam-vähem sama, mistõttu on laste puhul väga oluline, kui suured on sealsed toetused.

Alustame sellisest asjast nagu lapsendamine. Soomes maksab Kela lapsendamistoetust keskmiselt 3000 eurot, Eestis Sotsiaalkindlustusamet aga ainult 320 eurot.

Eestis on Soomest kõrgem ainult sünnitoetus. Eesti maksab ühekordset sünnitoetust 320 eurot, Soomes on sünnitoetus - äitiysavustus - 140 eurot, mille asemel võib välja võtta emapaki ehk nn äitiyspakkaus'e, kasti, mille sees on lapsele esmavajalikud tarbed.

Eestis maksavad sünnitoetust ka omavalitsused, näiteks Tallinn 320 eurot: pool kohe pärast sündi ja pool pärast lapse aastaseks saamist. Soomes maksavad omavalitsused igakuist nn kuntalisä neile lastele, kes ei käi lasteaias. Helsingis on see summa 264 eurot ühes kuus kuni lapse pooleteise aastaseks saamiseni, edasi 219 eurot kuus kuni 2-aastaseks saamiseni ja sealt edasi 135 eurot. Helsingi lähedane Kauniainen maksab igas kuus kuntalisä 252 eurot kuni lapse 3-aastaseks saamiseni.

Eestis maksab riik emapalka lapse 1,5-aastaseks saamiseni, Soomes makstakse seda raha (äitiysraha, vanhempainraha) kuni lapse 9-kuuseks saamiseni. Eestis on emapalga miinimum 400 eurot kuus, Soomes 600 eurot kuus. Lisaks emale võib Soomes isa võtta emaga samal ajal tasulist isapuhkust 18 tööpäeva, Eestis 10 tööpäeva.

Lapsetoetust makstakse alates sünnist kuni lapse täisealiseks saamiseni. Eestis on lapsetoetuse määr 50 eurot kuus, Soomes pea kaks korda kõrgem, 96 eurot kuus. Kolmanda lapse toetus on Eestis 100 eurot, Soomes 135 eurot.

Lapsehooldustasu, mida makstakse lapsehoolduspuhkuse (hoitovapaa) jooksul alla 3-aastase lapse vanemale on Eestis 38 eurot, Soomes on kotihoidon tuki kümme korda kõrgem, 341 eurot ühes kuus. Kui pere tulud on väiksemad kui 2000 eurot kuus, makstakse hoitohoidon tuen hoitolisä veel 183 eurot kuus. Omavalitsused maksavad sellele veel lisa üle 200 euro kuus, vaata infot eespool sünnitoetuse juures.

Kui vanemad tahavad enne lapse 3-aastaseks saamist käia tööl osalise ajaga või kordamööda, makstakse paindlikku hooldetoetust (joustava hoitoraha) olenevalt töötatud ajast 162-243 eurot kuus lapse kohta. Eestis sellist asja ei ole. Osalist hooldusraha (osittainen hoitoraha) 98 eurot kuus makstakse Soomes 1. ja 2. klassi läinud laste vanematele, kui nad aitavad kooli läinud last ja teevad tööd alla 30 tunni nädalas.

Kui last kasvatab üks vanem ja teist vanemat ei ole või teine vanem ei maksa, siis Soome riik maksab lapsele elatisraha (elatustuki) 155 eurot kuus lapse kohta. Eestis sellist asja ei ole, aga tahetakse uuest aastast sisse viia määraga 100 eurot kuus lapse kohta. Elatise maksja saab Soomes taotleda ajutist maksepuhkust ajaks, kui ei suuda elatist maksta, Eestis pole selline asi võimalik.

Erivajadusega laste toetused on Soomes hoopis teisest kategooriast. Näiteks sügava puudega lapse toetus (vammaistuki) on 420 eurot, Eestis ainult 80 eurot. Lisaks makstakse puudega last hooldavale vanemale hooldustoetust (erityishoitoraha), mille suurus on sarnaselt vanhempainraha'ga minimaalselt 600 eurot kuus, Eestis on puudega lapse vanema toetus 19 eurot, lisaks maksavad hooldustoetust omavalitsused ja sedagi ainult 80 eurot kuus.

Arvutasin kokku, et meie pere saaks Soomes praegu lapse- ja puudetoetusi kokku 1936 eurot kuus, Eestis saame praegu 317 eurot, lisaks taotlesime nüüd lisaks puudega vanema toetust (mis oli kahe silma vahele jäänud) 19 eurot, kokku siis 336 eurot. Vahe on siis Eesti ja Soome vahel 1600 eurot ühes kuus. Päris märkimisväärne.

Siin on ülevaade Eesti peretoetustest (Sotsiaalkindlustusameti veebist):

laupäev, 27. august 2016

Roosi teisik



Aasta siis oli 78. Mina nii umbes Roosi vanusena.

Mina ja Vello



Avastasin täna fotoalbumeid korrastades selle pildi. Mina (nii umbes kuueaastane, enne kooliminekut) ja minu suur vend Vello Vaher, kes on minust kolmteist aastat vanem ehk siis selle pildi tegemise ajal 23. Vello õppis siis Tallinnas ehitusinseneriks ja oli meil külas käimas. Tema elas pärast oma vanemate ehk siis meie isa ja oma ema Vaida lahutust Tallinnas ema juures ja me ei puutunud eriti kokku, aga vahel käis Vello isal Rakveres, Tõru tänaval (kus nad vanema venna Einoga üles kasvanud olid) külas ja ühe sellise külaskäigu ajal see pilt tehtud saigi.

Mina, mu ema ja isa elasime siis veel Tõru tänaval, mis jäi pärast isa ja Eino-Vello ema lahutust isale. Ma ei tea veel, et paari aasta pärast peame sellest majast välja kolima. Isa eksnaine nimelt varastas Einol külas käies (Eino elas isa juures) isa lauasahtlist paberi, mis tõendas, et isa oli talle pool maja kinni maksnud, ning hakkas pärast seda nõudma meie kodu müükipanemist. Midagi ei olnud teha - isal maja kinnimaksmist tõendavat paberit enam ei olnud, maja läks müüki ja isa pidi hakkama 60-aastase mehena uut maja ehitama. Minu jaoks oli kõige kurvem lahkuda oma Tõru tänava sõpradest, aga õnneks leidsin meie uues kodus Paju tänaval, kuhu isa oma töökoha, Rakvere Metsamajandi kaudu krundi sai, kähku uued sõbrad. Halvemini läks mu emal, keda kodu kaotamine kõvasti kõigutas. Ta ei saanudki sellest üle ja ma olen üsna kindel, et tema edasiste aastate vaimsete probleemide põhjus peitub ses sunnitud väljakolimises. Ema tuletas seda, kuidas ta oma kodust välja pidi minema, „välja tõsteti”, nagu ta ütles, kogu aeg meelde, ja hakkas selle tulemusena kartma kõiki muutusi, isegi väikeseid. Kasvõi selliseid lihtsaid asju nagu remont või toa koristamine.

Isa ehitas uue maja oma äia, minu ema isa Väinö abiga kiiresti valmis ja me saime sinna enne sügist, enne minu kolmandasse klassi minekut sisse kolida. Kuid eks jah, palju jäi majas ka tegemata. Isa oli ikkagi juba kuuekümneaastane mees ja kuna tal oli tulnud maja valmis ehitada kiiresti, siis käis ta ehitamas ka haigena. See pani ta südamele põntsu. Kuid muidugi ei olnud see kõik Eino ja Vello, mu vendade süü. Eino õppis pärast Tartu Ülikoolis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis ning Vello vahetas ehitusinseneri karjääri kondiväänamise ja tsirkusetegemise vastu. Mõlemad käisid sagedasti meil Paju tänaval külas. Eino kolis aastate pärast kõrvaltänavale, Vello jäi Tallinnasse, aga aastas korra-paar astus ka tema koos perega meie poolt läbi.

Isa eksnaine mõistis oma viga, kui vanas eas raske insuldi sai. Ta vabandas isa ees, et oli teda petnud, ja kompenseeris tekitatud kahju rahaliselt. Isa andestas talle ning nad said kuni isa surmani küllaltki sõbralikult läbi.

Ka mina ja mu vennad läksime raha pärast tülli, aga see ei tähenda, et nad mulle kallid poleks ja et ma neile kaasa ei elaks. See on suurepärane, et Vello Ameerika talendisaates nii kaugele jõudis. Kahju, et edasi ei jõudnud, aga vähemasti sai end näidata ja palju uusi tutvusi. Soovin talle igatahes südamest edu. Siin pilt meist kõigist kolmest koos:



Tõru tänava maja trepil, koos hundikoer Rekaga:



Meie isa Georg, umbes 52-aastasena ehk sama vanalt kui Vello praegu:



Minu elu on nüüd palju kergem



Inno palus kirjutada sellest, kuidas on minu elu muutunud pärast seda, kui ta töötuks jäi. Noh, rõõmuga! Minu elu on nüüd palju kergem.

Siis, kui Inno veel Võrumaa Teatajas tööd rügas ja ühte lehte vahel lausa kuni 10 (isiklik rekord oli vist 11) lugu kirjutas, siis oli ta sageli kuni kella nelja-viieni tööl. Mina passisin samal ajal kahe väikese lapsega kodus, nelja seina vahel. Välja minna ei saanud, sest olin kahe lapse pidevast tissitamisest kohutavalt väsinud ja lihtsalt ei jaksanud nendega üksi välja minna. Selg oli Juuli tõstmisest valus ja kõrvad lõid Roosi kisamisest pilli. Kui nad vahel korraga karjuma pistsid, siis helistasin vihaselt Innole töö juurde ja nõudsin, et ta kohemaid koju tuleks. Närv oli nii must, et võisin plahvatada iga väikese asja peale. Küll ajas mind närvi see, et elasime nii väikeses korteris (nüüd ei aja sama asi mind üldse närvi!), küll tapeedi ja kardinate värv.

Ja oleks siis Inno vaba olnud, kui ta koju tuli! Mina unistasin terve päev, et kui ta koju tuleb, siis lähme kõik koos välja jalutama. Ja mina saab lõpuks ometi värsket õhku hingata! Kui palju kordi piilusin kurva näoga kardinate tagant päikest. Olin nii kade nende inimeste peale, kes samal ajal väljas jalutasid. Isegi koerte ja kasside peale.

Aga Inno kojutulek ei tähendanud peaaegu kunagi väljaminekut. Vahel tuli tal veel koduski järgmise päeva lugusid kirjutada (Inno tahtis olla hästi tubli, et rohkem teenida), vahel oli aga mööda Võrumaad ringi sõitmisest nii väsinud, et tahtis ainult magada. Õnneks ei olnud tal midagi selle vastu, et mina ise väljas ühe tiiru teen. Käisin siis tavaliselt Võru Maximas või Timmi toidukeskuses. Pooletunnine jalutuskäik, aga asi seegi. Muidu oleksin täitsa hulluks läinud.

Kõige vihastamapanevamad olid need nädalavahetused, mil Inno Võrumaa Teataja autojuhiga ringi sõitis. Mõnikord oli nii, et ta lubas mingiks kindlaks ajaks koju tulla ja ma ootasin teda, aga siis sai ta peatoimetajalt ülesande VEEL mõnes kohas ära käia ning jõudis koju alles hilja õhtul. Surmväsinuna. No siis ei olnud mõnusast laupäevasest perejalutuskäigust enam muidugi mingit juttu. Oehh. Küll ma vihkasin neid nädalavahetusi, mida oli suviti väga palju.

Nüüd aga minust õnnelikumat naist ei ole. Näiteks tänagi tegime terve perega hirmpika jalutuskäigu nagu ka eile. Küll oli mõnus pehmel hilissuvisel päikesel oma nägu paitada lasta ja kõrvuti kärusid lükates mööda linna patseerida. Aeglase mõnuga turukaupa uudistada. Teades, et kiiret ei ole mitte kuhugi. MITTE KUHUGI. Nii mõnus.

Nüüd on Innol ka aega mind lastega aidata. Neid sööta ja neil mähkmeid vahetada. Juulikest tõsta. Enne tegin seda kõike mina ja nii mu selg haigeks jäigi. Nüüd on tänu kümnele Portugali päikeses veedetud kuule seljavalu haihtunud.

Teeme kõike koos, teineteist igal sammul toetades, ja meil on hea olla. Igasse päeva kuulub pikk jalutuskäik linna peal, mõne mänguväljaku külastamine, kus Roosike ringi joosta saab, maailma asjade üle arutlemine, poes käimine ja söögi tegemine, mõnusalt voodi peal pikutades teleka vaatamine. Külg külje kõrval raamatute lugemine.

Vita e bella! tahaksin hõisata. Raha on vähe? Olgu! Me saame hakkama, sest meie päralt on kõige tähtsam asi siin maailmas, kõige suurem luksus - koosveedetud aeg.

Ülemisel pildil Inno ühe turutädiga juttu puhumas.



Meie imeilus inglike tädi antud õuna mekkimas.



Kui suurt rõõmu võib valmistada üksainus õun. Juulike.



Õunast ei ütle ära ka vastärganud Roosi. Sätime jalutuskäigu tema uneajale, sest samal ajal kui tema magab, saame meie pika jalutuskäigu teha. Kui Roosi ärkab, siis lähme mänguväljakule.



Täna hullasime Päkapiku lasteaia mänguväljakul. Vahvale Roosile meeldis see kiikkrokodill.

Kas Savisaar on siis kadund mees või mitte?

Reps ütles, et on, Kallas ütles, et ei ole. Inno ütleb: Savisaar on mees, kes lahkub poliitikast jalad ees nagu Brežnev. Miks? Sest tal pole teist valikut.

Mäletate, kuidas Rahvaliidu, selle EKRE eelkäija, kunagise Eesti suurima ja ühe mõjukama erakonna juht Villu Reiljan pani ameti maha. Asemele tulid sellised juntsud nagu Karel Rüütli ja Kajar Lember, umbes nagu Keskerakonnas on Kadri Simson ja Jüri Ratas. Mis on Rahvaliidust nüüd saanud? See kadus nagu õhtune sitt hommikuse kaste käes. Kärises lõhki sisemises võimuvõitluses. Keskerakonnaga juhtub sama, kui Savisaar peaks ameti maha panema. Savisaar ei taha oma erakonnale sama saatust mis tabas Reiljani erakonda. Ta ei lase end erakonnast eraldada, ta tahab minna koos oma erakonnaga. Vähemalt lahkub ta siis enda seatud tingimustel, väärikalt, mitte nagu mõni suvaline Reiljan.

Ene armuseiklused Roomas ja mujal, teine osa



Jätkame minu täditütre Ene päevikumärkmete avaldamisega. Nimelt sõitis noor Ene seitsmekümnendatel oma vanemate krediitkaardiga Euroopasse ringreisile. Tal oli seal palju armuseiklusi erinevate meestega, mida ta oma päevikus üksikasjalikult kirjeldab. Head lugemist!

Ahjaa, üks asi tuli mul veel meelde - nimelt oli Ene üks paljudest boyfriend'idest Ameerika bluusilegend Johnny Winter, kelle ajakiri Rolling Stones on valinud 100 meie aja parima kitarristi sekka.

Nüüd aga tagasi imelisse Rooma, Ene muretu eksistentsi juurde...

Monday, May 12

Went window shopping. Went to Serena's house and decided that I must paint again. Went to the dentist and had a tooth pulled out. Walked all over Rome. Got a ride home with a boy from Canada and one from Germany. Slept, had dinner and talked to Carlo and Ray. Went to bed.

Tuesday

Went to Serena's house. Mario made a play for me. Ran all over Rome trying to find sour cream, beets and pickles. Took the bus for the first time. Not bad. Got home. Carlo was sick.

Started to prepare food for Wednesday night's guests. Talked to Ray. Albert called and made a date for Thursday.

Wednesday

Prepared the food for the party. Carlo feels terrible. Party very successful. Thank god they liked the food.

Serena and her boyfriend came, Edda the actress, a farmacist and a young man were the others. Had very nice time. But got very drunk because I was so over tired.

Thursday

Hangover. Had to make a mad rush to the Piazza D'Espagne to meet Albert. We rode around on his motor scooter in the Villa Borghese and Villa Ada. Necked in the grass. Went home. I like Albert but he's so young. He doesn't even shave.

At home we had company - a poor but noble prince. Very nice and promised to take me to museums. We'll make arrangements for that on Saturday when we have another party.

Friday

Carlo is still sick. Lounged around the house all day. Washed my hair and clothes. Had dinner with Ray and Carlo and went to bed.

Saturday

Carlo and I went out and bought a sewing machine. Drove around and came home. Ray took me to Serena's house. She was not home.

The party was a blast. I met many attractive people. Francesco tried to rape me. Umberto promised to teach me italian. Roberto and I had great fun dancing. Got terribly drunk and shouldn't have but Ray insisted that I dance so shyly that I had to drink.

Sunday

Went to the clinique to visit Lila Italies. Most famous actress had lunch with Ray and Carlo. It was magnificent. Met Albert at the Piazza D'Espagne. Drove to the beach. Came back because of rain.

Brought Albert to the house which was a disaster. Malina caught us necking. Ray was terribly upset about what Carlo would say. I've never felt worse in my life. I hope and pray everything will work put alright...

Nonii, läks juba põnevamaks, kas pole? :). Mulle on kõik need nimed võõrad, aga paistab, et Enel oli Itaalias suur menu. Ene kirjutab, et Francesco üritas teda vägistada. Mul tuleb selle peale meelde, kuidas ta mind hoiatas, kui rääkisin talle 2003. aastal (Ene oli siis umbes 60-aastane) oma plaanist Portugali mehe juurde elama minna. „Ära sa seda mingil juhul tee,” ütles Ene. „Seal on kõik mehed vägistajad.” Mina muidugi ei kuulanud, tuulepea nagu olen, ja läksin ikka. Ene oli pärast väga üllatunud, et Joáo ei üritanudki mind vägistada :). 

Ene kirjutab ka, et peaks rohkem maalima. Ta joonistas ja maalis väga hästi, nagu meie mõlema vanaisa Gustav Eduard, ning temast oleks saanud väga hea kunstnik, kui ta oleks viitsinud kunstile natuke rohkem pühenduda. 

Ka süüa oskas ta hästi teha. „Õpi kindlasti keetma,” pani ta mulle südamele (just keetma, mitte süüa tegema). „Muidu mees jätab sind maha.” Mina aga ei õppinud ja nüüd on mul mees, kes teeb ise süüa. 

Siin aga veel paar pilti Enest:



Enne Modenat elas mu onu pere Pearl River'is. Seal on tehtud ka see pilt raamatut lugevast Enest. Kõige rohkem armastas Ene poliitikaalast kirjandust.



Ene koos August Albo maaliga, millel on kujutatud teismelist Enet. Tema seljas olev valge kleit on ilmselt tema ema, minu tädi Endla õmmeldud. Tädi Endla armastas väga õmmelda.

Roosike ja Juulike maadlevad



Õekesed mänguhoos. Roosikesele meeldib ennast Juuli ette pikali visata ja oodata, et suurem õeke teda oma kohmakate kätega kallistama tuleks. Siis hakkab Roosi lõbusalt kilkama ja üritab õde vastu kallistada või juustest haarata. Vahel tehakse mänguhoos teineteisele ka kogemata haiget, aga mitte kunagi pahatahtlikult või tõsiselt. Näiteks tuleb ette juustest sikutamist, särgist tirimist ja näpistamist. Suurem kiusaja on Roosi, kellele meeldib kõige rohkem Juulit juustest tirida. Juuli jälle jääb rohkem vahele Roosi särgi sikutamisega. Juuli enne neid ulakusi ei osanud, aga Roosilt õppis ja kasutab nüüd neid „oskusi” ka meie peal. Eile näiteks hammustas mind ülemeelikult käevarrelt ja sakutas Innot juustest.

Nii see elu meil käib - nalja ja naeruga. Milliseid ulakusi teie lapse teevad? Siin veel mõned pildid väikestest õekestest:







Kohvikus nüüd registreeritud kommentaarid

Ma vaatasin, et Kohvikusse tekkis viimasel ajal palju anonüümseid ilkujaid, kes lihtsalt risustavad diskussiooni. See on umbes sama, kui keegi ilmub kinni kaetud näoga kohale ja situb laua kõrvale. Kohvikus kommenteerimiseks tuleb nüüd ära registreerida ehk siis oma nägu näidata. See on õiglasem nende suhtes, kes oma nimega kommenteerivad.

Välismaale elama? Miks ka mitte!


See pilt on tehtud siis, kui esimest korda välismaale elama jäämist kaalusin - 1996. aastal USAs Ameerika Hääles praktikal olles. Pildil koos Ameerika Hääle veterani Ilmar Külvetiga tema Washingtoni korteris. Mäletate veel Külveti häält: „Siin Ameerika Hääl, Washington. Tere õhtust, head kuulajad Eestis.”

Meile on Irjaga soovitatud juba aastaid minna välismaale elama, eriti pärast seda kui meil blogi pidamise pärast Rakvere kodus läbiotsimine korraldati ning terve maja pahupidi pöörati. Isegi pesusahtlis tuhniti ja madratsi alla vaadati. Kõik sahtlid ja kapid pöörati pahupidi.

Läbiotsimine oli muidugi šokk. Isegi Venemaal polnud tol ajal, 2009. aasta kevadel veel sealse tuntuima blogija Aleksei Navalnõi juures läbiotsimist korraldatud. Ma ei kujuta ette, mida meie juurest otsiti - kohtumääruses oli märgitud, et läbiotsimine on blogiga seotud asjade leidmiseks. Kõik arvutid ja telefonid võeti ära. Lõpuks mitte midagi ei leitud ja menetlus lõpetati vaikselt ära, asjad anti mingi poole aasta pärast tagasi. Aga vastik tunne jäi ikka. Kui ikka su kodus, kõige intiimsemates asjades on tuhnitud, siis pole asi enam see. Eriti halvasti mõjus see läbiotsimine Irjale. Sestap kolisime sealt ära Võrru ja oleme tänaseni olnud Võrus. Kui Irja ema soovis Rakvere maja maha müüa, siis polnud me sellele vastu.

Võru on olnud igati hea keskkond, nagu vanajumala selja taga. Võrus sündisid meil lapsed. Aga Võrus on see paha asi, et pole tööd. On selliseid lihtsamaid asju, aga kui midagi tõsist teha, mis võimetele vastaks, siis seda ei ole. Oleme mõlemad väga hea haridusega, meil on keeled suus ja puha, aga Võrus seda kõike kasutada ei saa. Valikuvõimalused on väga väiksed. Tunned, et jääd arengus maha, ei õpi midagi uut juude. Võru on fantastiline koht puhkuse veetmiseks ja lühiajaliseks elamiseks, isegi töötamiseks, aga pikaajaliselt mitte. Tahaks juba midagi muud avastada.

Mul on elus olnud korduvalt võimalus välismaale jääda. See oli paarkümmend aastat tagasi, kui olin USAs Washingtonis Ameerika Hääle raadiojaamas praktikal. See oli mingis mõttes sümboolne, sest olin poisikesena kuulanud Ameerika Häält, niipalju kui see võimalik oli. Nüüd sain kõigi oma tolleaegsete iidolitega isiklikult kokku, nuusutada seda õhku, mida nemad olid kunagi nuusutanud. Mis seal salata, Eesti iseseisvumisel, moraalse toe andmisel mängis Ameerika Hääl väga suurt rolli. Ainult sealt sai teada tolleaegsete vabadusvõitlejate Lagle Pareki, Tiit Madissoni ja Heiki Ahoneni tegemistest. Madisson oli minu ja küllap paljude eesti noorte suur iidol. Ameerika Hääl hoidis kõrgel Eesti iseseisvuse lippu.

Pärast läbiotsimist oligi esimene kord, kui mõtlesin, et pagan, oleks pidanud 1996. aastal USA-sse elama jääma, kui mul selleks võimalus avanes. Mulle pakuti töökohta ja Eesti mõistes väga head palka. Aga ma ütlesin sellest võimalusest ära, sest minu tolleaegne abikaasa oli sellele vastu. Tema ei osanud õieti ühtegi teist keelt peale eesti keele ja temas tekitas Ameerikasse kolimine külmavärinaid. Meil oli just sündinud esimene laps ja seetõttu matsin selle mõtte maha - kuidas ma ikka naise ja väikse lapse maha jätan. Ameerika asemel kolisime Tartust Tallinna.

Nüüd aga on teine lugu. Irja oskab hästi võõrkeeli nagu ka mina ja tegelikult võime küll teisi maid ja rahvaid avastada. Isegi Portugalis saime hakkama ilusti 10 kuud, kuigi mina üldse portugali keelt ei osanud. Nüüd saan ikka jutust aru ja ühte koma teist oskan isegi rääkida. Me kaalusime Portugali elama jäämist, aga sealne kuumus tõi meid tagasi Eestisse. Otsustasime, et Portugali me ei jää - pealegi on väikeste lastega halb elada kohas, kust sa pead kogu aeg ära käima.

Irjale tegelikult väga meeldib Soome. Ta on ema poolt soomlane ja ta valdab vabalt soome keelt. Ta vaatab iga päev Soome televisiooni, loeb Soome ajakirju ja neelab Soome autorite raamatuid. Kliima poolest sobib Soome Irjale ideaalselt, näiteks Võrus on suviti liiga palav.

Irja ema unistus oli kolida Soome, siis kui selleks võimalus avanes paarkümmend aastat tagasi, aga isa oli vastu. Nimelt jällegi - isa ei osanud soome keelt. Ja mis sa võõral maal teed, kui keelt ei oska. Väga raske. Irja tegelikult on ka mulle juba aastaid rääkinud Soome kolimisest, aga siis laitsin mina selle mõtte maha. Ma nimelt ei talu eriti külma. Võrumaa on minu jaoks kliima poolest viimane piir. Meil polnud siis veel lapsi ka. Nüüd aga, kui meil on kaks last, neist üks erivajadusega, siis on minu arvamus muutunud. Ma oleks nõus elama Soomes. Mulle pole see probleem, sest valdan ise samuti vabalt soome keelt. Kui külm on, saan käia kasvõi iga päev saunas.

Meie huvi Soome minna poleks raha pärast, vaid sealse keele ja kultuuri pärast. Ma pole juba aastaid Soomes teatris käinud. Ma olen käinud Soomes koolis ja elanud seal lühikest aega, mulle väga meeldib Suomen Kuvalehti ja Helsingin Sanomat. Meile olid Tartusse need väljaanded tellitud, aga see on väga kallis, välismaale tellides tuleb maksta mitmekordset hinda. Samuti ei näe Eestis kõiki Soome telekanaleid.

Mul hakkab tervis tagasi tulema

Nii imelik kui see ka pole, aga mul on hakanud tervis paranema. Irja just täna ütles, et ma olen palju reipam ja rõõmsameelsem kui veel aasta tagasi, mil hommikust õhtuni Võrumaa Teatajas tööd rügasin (ta lubas oma vaatenurgast põhjalikumalt kirjutada). Ma olen nimelt seda tüüpi, et kui tööd teen, siis võtan asja liiga tõsiselt, ennast säästmata. Kirjutasin igasse lehenumbrisse ligi 10 lugu - toimetuse autojuht tegi nalja, et olen kõige produktiivsem ajakirjanik terves Eestis. Ajakirjaniku töö on emotsionaalselt väga kurnav.

Ma tegutsesin varem FIE- na ja läbi OÜ, olin nii-ütelda iseendale tööandja. Nüüd lõpetasin igasuguse ettevõtluse üldse ära ja teate, enesetunne on palju parem. Võtsin end töötuna arvele, teen rõõmsalt ÜKT-d ja naudin üle pika aja perega koosolemist. See on nii mõnus! Vaadata, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. See on ju nii üürike aeg lapse elus ja on patt lasta sel mööda minna. Pärast ei jõua ära kahetseda.

Ma pole tegelikult õieti mitukümmend aastat saanud perele pühenduda. Sest varem on olnud üks töö, töö ja töö. Eelmises abielus töötasin küll kodus, aga ikka võttis töö oma ning lastele ei saanud pöörata piisavalt tähelepanu. Kui abielu lahutasin, siis vahetasin elukohta ja alustasin ettevõtlusega, mis oli ikka väga kurnav. Kõiksugu paberimajandus ja muu, igasugu statistika aruanded, mis vaja täita - see on kõigil ettevõtetel ühesugune. Kui oled üksiküritaja, siis võtab paberitöö suurema osa ajast.

Lisaks lahutusega kaasnev stress, kuna ma ei saanud enam lastega suhelda. Ma algul mõtlesin, et mis see ära ei ole, küll harjub. Aga ikka ei harju. Mul oli tunne, nagu oleks lapsed ära surnud. Elasin seda väga raskelt üle, nägin lapsi unes ja nad viirastusid isegi ärkvel olles. Olin ju enne seda nendega kogu aeg koos olnud. Igal õhtul mõtlesin laste peale, et mida nad võivad teha, millest mõelda. Millal magama lähevad ja millal ärkavad. Kuidas nad ilma minuta toime tulevad. Eks see blogi sai loodud samuti osaliselt selleks, et maandada laste kaotusega kaasnenud pingeid. Ühtlasi panna kirja oma elu, et lapsed tulevikus saaksid vaadata, mis elu nende isa elas.

Kõik need asjad kokku mõjusid päris kurnavalt, nii et kui poleks Irjat kõrval toetamas olnud, ma ei kujuta ette, kus põõsa all oleks praegu lebanud juba. Asi läks lihtsamaks siis, kui meil Irjaga lapsed tulid. Ma olen selline lapse inimene, mind motiveerivad tegevuseks lapsed. Ilma lasteta pole nagu õige elu. Näiteks nüüd Portugali reis poleks olnud mõeldav ilma lasteta - see sai ette võetud mõeldes lastele, et Juulike saaks veidigi välja, sest ta oli pärast Roosi sündi palju toas istunud. Ja me saime jalutada Portugalis oma isu täis. Roosike sai palju päikest ja D-vitamiini. Ja meie Irjaga loomulikult saime oma tervist turgutada, mis oli lastega tegelemise ja suure töörügamisega hakanud juba streikima.

Minul mõjub stress seedimisele, kuna mul on väga tundlik magu, juba lapsest peale. Nii kui midagi on, lööb kohe kõhu valutama ja lahti. Ma ei saanud vahepeal tarvitada üldse piimatooteid ega leiba-saia. Üksvahe ei saanud eriti midagi süüa, peale toortoidu. Nüüd olen hakanud tasapidi taas eri asju proovima ja mingeid vaevusi pole olnud. Mul hakkab tervis tagasi tulema.

reede, 26. august 2016

Õunauputus


Selliseid kaste näeb küllalt palju.

Tänavu on erakordselt suur õunasaak, mistõttu inimesed upuvad õinte kätte ja neid jagatakse suisa tasuta. Oleme ise ka õunu meelsasti võtnud, sest meile õunad väga meeldivad.

Saime tänu lahketele annetajatele puuvilju osta



Kui Inno täna hommikul minu pangaarvet vaatas, mõtles ta alguses, et silmad petavad teda. Arvel oli jälle raha! Meie abipalvet oli kuulda võetud. Üks summa oli küllaltki märkimisväärne, aga selle lahke annetaja väga tagasihoidlik, kirjutades selgitusse: „Pisut abi”. Noh, meile oli see igatahes VÄGA SUUR abi, siiras tänu selle eest!

Läksime poodi ja ostsime süüa -  viinamarju, nektariine, viigimarju, pooliku arbuusi, jogurtit, hapukoort, juustu, kohupiima, hapendatud täispiima, soolaheeringat, kartulit, maitserohelist, apelsinimahla ja kohvi.

Inno keetis kartulid ära ja pani tädi toodud kukeseened pannile. Saime maitsva õhtusöögi. Pärast sõime veel heeringat hapukoorega, mis maitses samuti hea. Juulikesel oli eriti hea meel viinamarjade ja Roosil nektariinide üle . Õhtul tõi tädi veel oma aia õunu ja neidki sõid lapsed päris mitu tükki järjest. Oli selline tunne nagu oleks sünnipäev või jõulud. Uskumatu, kui vähe on vaja selleks, et olla õnnelik. Juba seepärast tasub aeg-ajalt vaene olla. Et elu kõige tähtsamad asjad jälle meelde tuleksid.

Nüüd jäi meil raha varuks ka, aga kui keegi veel heast südamest aidata tahab, siis minu (Irja Tähismaa) pangaarve number on: IBAN: EE112200001100329486. Välismaalt üle kandes panga BIC kood: HABAEE2X.

Veel kord suur tänu ja soe kallistus teile!

Mul keelati väikselt sõrme imemine ära ja nüüd on kõiksugu allergiad


Väljavõte Delfi veebist.

Vaat kui huvitav - nagu teadlased on tõestanud, siis need lapsed, kes imevad sõrme ja närivad küüsi, põevad vähem allergiaid.

Mina olen küllalt allergiline ja pole ka ime - mul keelati väikselt sõrme imemine ära. Ma sain isegi mõned korrad vitsa selle eest, et sõrme imesin. Aga ju siis organism sai aru, et seda on vaja.

Mul vanemal pojal oli sama lugu - keelasime tal sõrme imeda ja ta oli hiljem allergiline, isegi astmahoogusid esines.

Minu soovitus vanematele: laske lastel rahulikult sõrme imeda või küüsi närida - ju on seda siis vaja. Ja kui isu täis, küll nad sellest loobuvad.

Meile võiks sobida Soome?

Väljavõte ERR-i veebist.

Nii nagu inimene peab endale leidma sobiva kaaslase, on oluline leida endale sobiv koht elamiseks. Soomest saabuvad uudised selle kohta, et seal hakatakse sisse viima riiklikult tagatud sissetulekut ehk nn kodanikupalka. Selline süsteem võiks sobida meie-sugustele, kel on raskusi kiirkorras sobiva töö leidmisega, ent kes võiks mõne aja pärast asutada mõne ettevõtte, mis hakkab neile korralikult sisse tooma. Vahepeal peaks aga kuidagi hakkama saama ja lisaks peaks veel lastele elatist maksma. Soome süsteem päästaks meid ühtaegu nii kerjamisest kui võimaldaks täita kohustusi. Euroopa Liiduga liitudes toodi argumendiks just seda, et inimesed saavad kas püsivalt või ajutiselt mujale tööle, õppima ja elama minna, kui neil on selleks vajadus või võimalus.

Olen ise varem öelnud, et eestlastel peaks olema häbi elada välismaal, aga kui on nö surm silme ees, siis ilmselt võib kaaluda ka Soomes ja mujal elamist. Häbi on, aga see tunne tuleb alla suruda. Ma tean, et paljud pered on läinud Soome, et maksta pangalaenusid. Meil laenusid pole, aga Eestis ei tule lihtsalt toime. Isegi kui teeksime juhutöid ja saaksime mõlemad miinimumpalka, ei pea sellega peret üleval, sest ühe palk läheb korteri ja teise palk toidu peale, jätkuks ehk veel ka natuke elatiseks, aga osta on vaja riideid ja teinekord tahaks lastega kuhugi välja sõita. Irja on juba kaalunud varianti Soome elama minna, ta on ema poolt rahvuselt soomlane ja kõik tema sugulased elavad Soomes.

Soome on arenenum ühiskond ja pakub laialdasemaid võimalusi. Meil on mõlemal soome keel hästi suus, nii et Soomes hakkama saamisega probleeme pole. Soomes oleks meile tulevikus garanteeritud 560-eurone sissetulek, palgatööle minnes teeniksime kumbki vähemalt 2000 eurot. See on kokku 4000 eurot, millega on juba võimalik ära elada. Lapsed saaks minna Soomes lasteaeda ja kooli. Ühtlasi on Soomes märksa paremad võimalused erivajadusega inimestele, seal tegutseb Angelman-seura, kuhu on koondunud Angelmani sündroomiga laste vanemad. Eestis on teadaolevalt ainult 4-5 Angelmani-peret, Soomes on neid 50 ringis.

Meile võiks sobida Soome, kuni jalad alla saame, siis saab vajadusel Eestisse tagasi tulla. Kui keegi teab Soomes töövariante, siis võib lahkesti teada anda!

Eksklusiivintervjuu presidendikandidaat Eiki Nestoriga



IITV avaldab eksklusiivintervjuu presidendikandidaat Eiki Nestoriga, kelle leidsime suve nautimas Eestimaa mägede ja metsade vahel. Nestor on erakordselt heas vormis. Head vaatamist!

Võru Tamula järve luigepaaril on 8 järeltulijat - rohkem kui kunagi varem

Luigepere Tamula järvel.

Võru Tamula järve luigepaaril on tänavu 8 järeltulijat - rohkem kui kunagi varem. Ja kõik paistavad täie tervise juures.

Varasematel aastatel on olnud järeltulijaid 2-3, vahel ka 4-5, ühel aastal oli 7, aga üks neist vigase jalaga.

Paistab, et tänavu on olnud hea aasta.

Ülemisel pildil on kuus poega, ja siin veel kaks: