pühapäev, 27. detsember 2015

Kas Eesti allakäigus on süüdi jõukad pered?

Armastatakse rääkida sellest, et Eestit juhivad 100 jõukamat peret, kes teenivad ligi 50% eestimaalaste tuludest, aga maksavad heal juhul 1% maksudest. Selle asemel, et Eestit üles ehitada, rändab jõukate teenitud raha Eestist välja, näiteks Hispaania lõunarannikule, kus Eesti üks jõukamaid inimesi Hannes Tamjärv avas hiljuti erakooli. Kui Urmas Sõõrumaa rikkaks sai, siis ei panustanud ta mitte Eestisse, vaid ostis esimese asjana omale Hispaanias villa ning uhkeldas oma sportMercedese-kollektsiooniga. Oma vähest panust maksutuludesse põhjendatakse sellega, et Eestis antakse niigi tööd kümnetele tuhandetele inimestele, kes omakorda makse maksavad ja et sellest piisab.

Eestis on välja kujunenud olukord, kus vaesemad inimesed maksavad makse nö täie rauaga, samas kui jõukamad kas vähe või üldse mitte. Hea näide on Rain Lõhmus, kes oma äri (LHV Pank) ajab küll Eestis, kasutab Eestis hüvesid ja teenuseid, aga ise registreeris end maksude maksmisest kõrvalhoidmiseks Šveitsi. See tähendab, et tema maksutulust saavad korda teed ja tänavad mõnes Šveitsi kantonis, aga mitte Eestis.

Eestis on hea tava maksta makse võimalikult vähe, erinevalt näiteks Soomest, kus, kui üksikud erandid välja arvata, eriti just jõukamad inimesed on uhked, et saavad läbi maksude ühiskonda panustada. See on tänu ühiskonnale, oma inimestele, tänu kellele on olnud võimalus raha teenida. Seetõttu on Soomes kõik maksutulud avalikud- sul on alati võimalus vaadata, kui palju makse on maksnud sinu Porsche ostnud naaber. Seetõttu on ka Soomes paremad teed ja tänavad, paremal järjel arstiabi ning seetõttu sünnib Soomes rohkem lapsi, seetõttu kasvab Soome rahvaarv, seal on rohkem tööd ja paremad palgad.

Eestis aga hoitakse, hoiavad jõukamad pered kiivalt oma maksutulud saladuses. Nad on raha teeninud küll ühiskonna, kaasinimeste abil, aga oma tulu peavad rangelt isiklikuks hüveks, millele ainult neil on õigus. Pigem ollakse nõus jagama oma miljoneid poliitikutele, et saada nö telefoniõigust, et olukord mingil juhul ei muutuks (nagu tunnistas hiljuti ühes avameelses intervjuus Eesti üks jõukamaid inimesi Toomas Luman) kui panustama rohkem ühiskonda ja läbi selle saama rohkem ja paremat avalikku teenust (sellest tuleb ka olukord, et vali, keda tahad, ikka midagi ei muutu). Mis näitab, et jõukamatel peredel, kui mõni erand välja arvata, on Eestist, rahvast ja tema tulevikust suhteliselt savi. Rahvas on vajalik ainult selleks, et raha teenida- see seletab Eesti suhteliselt madalat palgataset. Selline üle laipade ratsa rikkaks mõtteviis on väga ohtlik, sest nõnda võib ülejäänud inimestel tekkida kiusatus neilt rikastelt see raha ära võtta nagu on juhtunud mitmete revolutsioonide käigus maailmas. Stiilis, et kui sa ei anna heaga, siis võetakse sult halvaga.

Lõpetuseks tahaksin ära õiendada veel ühe vääriti arusaama. Nimelt räägitakse, et pangad viivad Eestist maksuvabalt raha välja. Aga mis on need pangad? Teatavasti pole raha pankade, vaid klientide oma. Pank pakub raha hoidmise ja liigutamise teenust ning täidab klientide korraldusi. Ja pankade kliendid ei ole Eestis mingid "rootsi" või "soome", vaid Eesti enda lihast ja luust inimesed, tamjärved, sõõrumaad, lõhmused ja lumanid.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

EPL/Delfis ilmus artikkel: "Taavi Rõivas: midagi ei tule teha teisiti. Tuleb teha samamoodi ja paremini!"

Panin sinna kommentaariks:
"Kuidas kaltskaabakas siis seda seletab, et Eesti on ainus (!) riik maailmas, kus on valitsuse poolt läbi surutud täiesti ebaturvalised ja mittekontrollitavad e-valimised, rääkimata sellest, et need on põhiseadusega vastuolus?

Kuidas kaltskaabakas siis seda seletab, et eranditult mitte üheski (!) arenenud lääneriigis ei kehti ühetaoline tulumaks ja Eesti on väga väheseid idabloki riike, kus bolševistikud punaoravad sellest mitte mingi hinna eest loobuda ei taha?"

__________________

Tegelikult on Eesti allakäigus süüdi neli stagneerunud, endiste punalimukatega mehitatud kartellierakonda ja partokraatlik diktatuur. Muidugi ka äärmiselt lihtsameelsed valijad, kes ostavad padupropagandistlikke lubadusi ning väga labast hirmutamis- ja vastandamistaktikat.

Reformierakond on oma tegudes kõike muud kui reformimeelne erakond, vaid pigem täielik tagurlaste partei, täna kellele olemegi sellises stagnatsioonis kui EKP hiilgeaegadelgi.

IRL on kõike muud kui isamaaline erakond, kes "ajab Eesti asja" - tegudes aetakse Euroopa Liidu asja, aetakse USA asja, aetakse Venemaa asja ja eelkõige muidugi oma taskuasja - kõike muud peale Eesti asja.

SDE on kõike muud kui sotsiaaldemokraatlik erakond, oma tegudes on nad teinud kõik selleks, et süvendada eestlaste vaesumist, teenuste kättesaadavuse halvenemist, ääremaastumist ja üldist suurt kihistumist.

Keskerakond on meeletult populistlik, korrumpeerunud ja stagneerunud erakond, kelle kohta kehtib kõik sama, mis Reformierakonna kohtagi.

Inno ütles ...

Aga kui e-hääled ära võtta, kas siis pilt oluliselt muutuks? Ma olen alati öelnud- iga rahvas on oma juhte väärt, seda eriti demokraatia puhul. Kes neid erakondi siis valib kui mitte meie ise?! Asi oleks teisiti diktatuuri, valgustatud monarhi puhul, kes rahva tahtest sõltumata pukki upitatakse, aga seda me ju ei taha, või kuidas?! Pätsu-aegne Eesti arenes kiiresti, aga Pätsu me ju tagasi ei tahaks?!
Praeguse üleüldise rahulolematuse põhjuseks on paarkümmend aastat tagasi antud lubadused, et Eestist saab normaalne riik paarikümne aastaga. Tegelikkuses seda pole juhtunud. Õigus oli neil, kes ütlesid, et kui nõuka-aeg kestis Eestis 50 aastat, siis sellest väljumiseks kulub vähemalt samapalju aega. Mis tähendab, et oleme oma riigikese elus ja võitluses alles poolel teel. Loomulikult on see pikk aeg oodata, aga midagi pole teha, elu on selline. Venemaa ei saanud samuti kohe feodalismist kommunismi hüpata, vahepealsed etapid tuli läbi teha, nagu näitab Soome ja Rootsi kogemus. Eestlane ihkab heaoluühiskonda, kommunismi, aga pole selleks veel valmis.