Minu elu on nüüd palju kergem

Inno palus kirjutada sellest, kuidas on minu elu muutunud pärast seda, kui ta töötuks jäi. Noh, rõõmuga! Minu elu on nüüd palju kergem.

Siis, kui Inno veel Võrumaa Teatajas tööd rügas ja ühte lehte vahel lausa kuni 10 (isiklik rekord oli vist 11) lugu kirjutas, siis oli ta sageli kuni kella nelja-viieni tööl. Mina passisin samal ajal kahe väikese lapsega kodus, nelja seina vahel. Välja minna ei saanud, sest olin kahe lapse pidevast tissitamisest kohutavalt väsinud ja lihtsalt ei jaksanud nendega üksi välja minna. Selg oli Juuli tõstmisest valus ja kõrvad lõid Roosi kisamisest pilli. Kui nad vahel korraga karjuma pistsid, siis helistasin vihaselt Innole töö juurde ja nõudsin, et ta kohemaid koju tuleks. Närv oli nii must, et võisin plahvatada iga väikese asja peale. Küll ajas mind närvi see, et elasime nii väikeses korteris (nüüd ei aja sama asi mind üldse närvi!), küll tapeedi ja kardinate värv.

Ja oleks siis Inno vaba olnud, kui ta koju tuli! Mina unistasin terve päev, et kui ta koju tuleb, siis lähme kõik koos välja jalutama. Ja mina saab lõpuks ometi värsket õhku hingata! Kui palju kordi piilusin kurva näoga kardinate tagant päikest. Olin nii kade nende inimeste peale, kes samal ajal väljas jalutasid. Isegi koerte ja kasside peale.

Aga Inno kojutulek ei tähendanud peaaegu kunagi väljaminekut. Vahel tuli tal veel koduski järgmise päeva lugusid kirjutada (Inno tahtis olla hästi tubli, et rohkem teenida), vahel oli aga mööda Võrumaad ringi sõitmisest nii väsinud, et tahtis ainult magada. Õnneks ei olnud tal midagi selle vastu, et mina ise väljas ühe tiiru teen. Käisin siis tavaliselt Võru Maximas või Timmi toidukeskuses. Pooletunnine jalutuskäik, aga asi seegi. Muidu oleksin täitsa hulluks läinud.

Kõige vihastamapanevamad olid need nädalavahetused, mil Inno Võrumaa Teataja autojuhiga ringi sõitis. Mõnikord oli nii, et ta lubas mingiks kindlaks ajaks koju tulla ja ma ootasin teda, aga siis sai ta peatoimetajalt ülesande VEEL mõnes kohas ära käia ning jõudis koju alles hilja õhtul. Surmväsinuna. No siis ei olnud mõnusast laupäevasest perejalutuskäigust enam muidugi mingit juttu. Oehh. Küll ma vihkasin neid nädalavahetusi, mida oli suviti väga palju.

Nüüd aga minust õnnelikumat naist ei ole. Näiteks tänagi tegime terve perega hirmpika jalutuskäigu nagu ka eile. Küll oli mõnus pehmel hilissuvisel päikesel oma nägu paitada lasta ja kõrvuti kärusid lükates mööda linna patseerida. Aeglase mõnuga turukaupa uudistada. Teades, et kiiret ei ole mitte kuhugi. MITTE KUHUGI. Nii mõnus.

Nüüd on Innol ka aega mind lastega aidata. Neid sööta ja neil mähkmeid vahetada. Juulikest tõsta. Enne tegin seda kõike mina ja nii mu selg haigeks jäigi. Nüüd on tänu kümnele Portugali päikeses veedetud kuule seljavalu haihtunud.

Teeme kõike koos, teineteist igal sammul toetades, ja meil on hea olla. Igasse päeva kuulub pikk jalutuskäik linna peal, mõne mänguväljaku külastamine, kus Roosike ringi joosta saab, maailma asjade üle arutlemine, poes käimine ja söögi tegemine, mõnusalt voodi peal pikutades teleka vaatamine. Külg külje kõrval raamatute lugemine.

Vita e bella! tahaksin hõisata. Raha on vähe? Olgu! Me saame hakkama, sest meie päralt on kõige tähtsam asi siin maailmas, kõige suurem luksus - koosveedetud aeg.

Ülemisel pildil Inno ühe turutädiga juttu puhumas.



Meie imeilus inglike tädi antud õuna mekkimas.



Kui suurt rõõmu võib valmistada üksainus õun. Juulike.



Õunast ei ütle ära ka vastärganud Roosi. Sätime jalutuskäigu tema uneajale, sest samal ajal kui tema magab, saame meie pika jalutuskäigu teha. Kui Roosi ärkab, siis lähme mänguväljakule.



Täna hullasime Päkapiku lasteaia mänguväljakul. Vahvale Roosile meeldis see kiikkrokodill.