laupäev, 29. juuli 2017

Järjejutt Ingrid ja Epp, VIII osa


Ingrid: (püüab helistada) Hmmm, Urmas ei vasta.

Epp: Ta on võibolla hõivatud. Ta on ju nii nõutud mees.

Ingrid: (mõtlikult) Üksvahe ta võttis kogu aeg vastu. Aga ta on jah hästi hõivatud. Issand, tal on nii palju tegemisi, sa ei kujuta ette, kui palju ta tegemisi on.

Epp: Arvata võib. Kuidas saaks omale sellise mehe! Minu Justin pikutas pidevalt diivanil ja vahtis telekat. Päevad läbi vahtis telekat.

Ingrid: Tõsi või?

Epp: Jah, muud ei saanud, kui vahtis neid filme sealt ja seriaale. Ma ütlesin, et lähme välja, vaatame midagi selga omale. Aga tema, et ei taha. Kujutad ette!

Ingrid: (silmi pööritades) Kujutan, miks ma ei kujuta. See Inno oli ju samasugune. Töölt tuli, siis kohe pikali voodisse ja enne hommikut sealt ei tõusnud. Mitte kusagil ei saanud käia. Aga Urmas muudkui käib ja on! Ta on ikka mees, mitte mingi ... ma ütlen. Enamik mehi pole mingid mehed, vaid supinahad. Ausõna!

Epp: Seal Ameerikas on kõik mehed sellised. Vahivad ainult telekat. Kodus midagi teha ei viitsi.

Ingrid: (ajab silmad suureks) Tõsi või?

Epp: Jah, muidugi, sa ei kujuta ette!

Ingrid: Ja mina mõtlesin, et Ameerika mehed, et need on ikka mehed. Seal oli ju see Dallase seriaal, seal olid kõik hästi rikkad mehed ja sõitsid ilusate autodega.

Epp: Kuule, neid mehi sa Ameerikas ei näe. Seal on kõik Justinid, üks hullem kui teine.

Ingrid: Issand! Issand! Ma ei või! Kuule, me peame selle Urmasega ikka kokku saama. Siis sa näed tõelist mees, kes on mees ikka. Saate koos seda kivikeste asja ajada, või siis midagi muud, no tead ju küll! (pilgutab silma)

Epp: (õhkab) Ohh, kuidas ma tahaks temaga kohtuda!

Ingrid: No aga milles probleem! Kõik saab tehtud! Kuule, me peame su korda sättima. Talle meeldivad pikad küüned, tead küll, teravate otstega. Siis peame laskma su büsti korrigeerida. Ja veidi kohendama su nägu. (uurib lähemalt Epu nägu) Sul on mõned punnid siin, need tuleb kohe eemaldada. Ja aeroobikas peab käima. Ühesõnaga, kõik peab olema perfektne, veatu.

Epp: Ma hakkan kohe pihta. Mis vaja teha on?

Ingrid: Esialgu peaks kohe opi aja kinni panema. Mul on siin üks hea arst, kelle juures ma käin. Ta teeb kõik ära, mis vaja. No tead ju küll. Ma lasin omal kõik kortsud ära kaotada. Näe siit. (näitab) Siin oli mitu kortsu, nüüd pole midagi. Kõik on ilus sile. Väiksed armid on, aga meigiga katab need ilusti ära.

Epp: Kas sealt kisub ka!

Ingrid: No kisub küll, öösiti käivad migreenihood. Aga see on seda väärt. Muidu endale meest ei saa!

Epp: On sul mõni leitud ka juba?

Ingrid: (ajab selja sirgu) On küll, miks ei ole. Mul käivad kogu aeg austajad ja toovad lilli. Kõik teevad igal pool silma. Eriti kui lasin omale silikoonid panna. Näe vaata. (näitab rindu) Kas pole äge?!

Epp: Vau! See on tõesti äge!

Ingrid: Sina pead ka. Mitu last sul oli, kolm või neli ...

Epp: Kolm.

Ingrid: No kolme lapsega on rind juba nii ära vajunud, et ei maksa unistadagi. Vata seda Murutari. Ta on nagu lehmaehmatis. Ära sa kellelegi räägi, et ma rääkisin, ma pean taga vahel suhtlema. Aga ta on ikka õudne. Pole ime, et kõik tema juurest ära jooksevad.

Epp: Ma olen ka vaadanud, et ...

Ingrid: No vat. Paneme sulle opi aja kohe kinni.

Epp: See on vist päris kallis?

Ingrid: Kolm kuni neli tonni. Aga see on seda väärt. Investeering endasse on seda väärt.

Epp: Ma pean vaatama, kas mul on kohe nii palju raha.

Ingrid: Aga Justin. Kas ta sulle elatist ei maksa või? Mina nõudsin Innolt ikka nii korraliku elatise välja, et ma olen saanud kõik opid ja asjad ära teha. Las mees maksab, raisk! Millekski muuks nad nagunii ei kõlba!

Epp: (vajub mõttesse) Mina vist ei saa, lapsed on Justini juures.

Ingrid: No vat. Rumalasti tegid. Mina krabasin kohe lapsed endale. Panin käpa peale. Vahetasin nimed ka ära, et enam tagasiteed ei oleks. Lapsed endale ja siis kohe elatis kaela. Vat nii tuleb teha! Vaata mind, mul on kõik olemas!

Epp: (silmitseb Ingridit) Sul on jah kõik olemas, aga mul pole mitte midagi. Pole lapsi ega raha.

Ingrid: No vat. Lasid sel Justinil ennast pügada. Mina ennast juba pügada ei lase! Mina võtan kõik, mis võtta annab! Ja peale ka veel. Na tšai, nagu öeldakse. (naerab hüsteeriliselt)

Epp: Kas Urmas neid asju kinni ei võiks maksta?

Ingrid: (ajab imestusest silmad suureks) Tema, ja kinni?! Nalja teed! Tema ei maksa midagi kinni! Ise pead ikka vaeva nägema. Tema on ikka mees! Tema ei maksa midagi kinni. Sa pead ise vaeva nägema ja tegema end nii-ütelda korda. Siis tema vaatab, kas sa üldse kõlbad. Aga ma loodan, et sa kõlbad. Sest seni on kõik kõlvanud, keda ma olen tema juurde viinud. Mul on hea silm selliste asjade peale.

Epp: Ja mis siis?

Ingrid: Mis mis siis?

Epp: Mis siis edasi saab?

Ingrid: No siis on seesamunegi, noh, tead ju küll, siis on see lingam. (naerab hüsteeriliselt) No tead küll. (pilgutab silma)

Epp: Ja siis?

Ingrid: Siis. Siis on kõik.

Epp: Mis mõttes kõik?

Ingrid: Kõik, noh.

Epp: Ma ei saa midagi aru.

Ingrid: Siis olete nö sõbrad. Ta võtab su telefoni ja helistab, kui vaja.

Epp: (veidi kohmetult) Aga ...

Ingrid: Siin pole mingeid agasid!

Epp: Aga need kleidid ja kingad?

Ingrid: Küll need ka tulevad. Sa näed ise, kui palju tal raha on!

Epp: Aga kas sa oled juba midagi saanud?

Ingrid: Ei ole veel. Aga see võtabki aega. Kätlin tegi kümme aastat tööd, enne kui tagasi hakkas tulema.

Epp: Kümme aastat!

Ingrid: Jah. Mina olen nüüd viis aastat panustanud ja viis tuleb veel.

Epp: Ma ei saa enam midagi aru.

Ingrid: Mis mõttes ei saa? Sa panustad, teed tööd kümme aastat. Ja siis hakkad dividende võtma. Kapišš? Siis tulevad kleidid ja kingad ja muu.

Epp: Aga enne?

Ingrid: Enne pead ise välja käima. Või noh, sa lased Justinil kõik kinni maksta.

Epp: Aga ma ei saa ju. Lapsed on tema juures.

Ingrid: Mul läks juba meelest. No sind ja sinu asju! Siis leiad selle raha kusagilt. Laenad. Mina laenasin ka. Panin suguvõsa metsa panti. Aga see tasub ära. Ma ütlen, Kätlin nägi kümme aastat vaeva. Aga näed, millised kotid ja kingad ta täna on. Iga päev on uued kutšid-mutšid. Ja maanolo blaaniku kingad on.

Epp: Mis kingad?

Ingrid: Maanolo blaanik. Seal seksi ja linna seriaalis olid ju! Need on kõige paremad! Kätlinil on neid mitu paari, ma olen kõik välja selgitanud. Ja siis veel naaritsakasukaid on mitu tükki. Üks uhkem kui teine. Ja presidendi vastuvõtule saab. Urmas seepärast poliitikutele annabki raha, et vastuvõtule saada. Või laseb anda. Ma ükskord viisin oma palgaraha ka reformi kontorisse. Kilekotiga pidin viima. Urmas ise ei julgenud minna, sest ta semmis varem Savisaarega. Need ei salli seal teineteist, reform ja Savisaar.

Epp: Enda palgaraha viisid?

Ingrid: Jah, see on investeering. Urmasel vahepeal ei olnud. Aga see oli ajutine. Muidu on tal kõike hästi palju alati. Issand, milline mees ta on! Sa ei kujuta ette! ja kuidas kõik teda tahavad! See on mees, kelle nimel tasub pingutada!

Epp: Vist jah. Ega ma Justini pärast eriti ei viitsinud pingutada. Ta oli kogu aeg kodus, välja veninud põlvedega püksid jalas, tegi süüa ja vahetas laste mähkmeid. No mis mees see on?!

Ingrid: Õige, sellised pole mingid mehed. Meie aga hangime omale õige mehe! Onju!

Epp: (võidukalt) Nii on!

(järgneb)

reede, 28. juuli 2017

Saagem tuttavaks: Balti riikide salarelv - lapsed!

Väljavõte väljaande De Correspondent veebist.

Sel ajal kui mujal Euroopas ei suudeta Venemaa suhtes isegi sanktsioonidest kinni pidada, rääkimata sõjaks valmistumisest, on Balti riikides haaratud nö härjal sarvist. Nimelt treenitakse Balti riikides lapsi vaenlase vastu sõdima. Ja seda on tehtud juba aastaid. Hollandis ja mujal ollakse üllatunud, et kuidas nii?! Aga mis muud üle jääb? Kui inimesi kogu aeg vähemaks jääb ja liitlased on ära hirmunud, siis tuleb paratamatult vaenlase vastu kasutada ka lapsi. Kes siis kodumaad kaitseb, kui vanemad on Soomes tööl? Karm aeg nõuab karme meetmeid. Nii oli see ka näiteks Saksamaa riigikaitses. Pealegi, lapsed paistavad sõjaolukorras vähem silma ja on ettearvamatud, mistõttu võivad nad tekitada vaenlase leeris parasjagu segadust.

Eestis on viimasel ajal tavaks kiruda, et lapsed on hukka läinud, et nad enam midagi ei tee. Aga kuidas ei tee?! Nad täidavad vastutusrikast ülesannet - valmistuvad kaitsma oma kodumaad. Ja teevad seda vabatahtlikult! Kaitseliidu juures on saanud väljaõppe tuhanded lapsed. Nad on valmis oma riigi eest surema. Millal varem on Eestis lastel olnud nii vastutusrikas roll? Võibolla tuhat aastat tagasi, kui eestlased pidasid kangelaslikku võitlust võõramaiste vallutajatega. Siis olid valmis vaenlase vastu lahingusse minema põlvepikkused poisid ja tüdrukud!

Pealegi on kaasaja sõdades põhilised ohvrid mitte sõdurid, vaid naised ja lapsed, kes on nagu istuvad pardid. Erinevalt Soomest pole Eestis ka mingeid varjendeid, kuhu saaks varjuda.
Siin veel mõned pildid Leedu lastest, kes valmistuvad kodumaa eest sõdima (De Correspondenti veebist):




teisipäev, 25. juuli 2017

Roosi koos emmega "muddy puddle'is" hüppamas



Kuna Peppa emme ja issi hüppavad samuti muddy puddle'is, kus siis minagi pääsen :). Kui täna Tamula ääres päikest võtsime, siis käsutas Roosi mind vette ja nii me seal koos hüppasime. Issi tegi pilti ja Juulike oli cheerleader. Ega see Tamula järv muidugi päris õige puddle ole, aga ajas asja ära, sest kui me seal üksjagu hüpanud olime, läks vesi mudaseks küll :). Oli jälle tore päev, kuigi meie mõlema kleidid said märjaks. Õnneks ei ole meie kodu järvest kaugel.

Seejäel ostsime Juulikesele ja issile Katariina kohvikust saiakesi ja linna pealt kilo Polka maasikaid ning oligi siesta ja lõunauinaku aeg käes.

Inno ja Roosi selfie



Issiga lõunat söömas :)

Suur toitumissõda: kas sööta lapsele saasta või mitte



Blogimaailmas on läinud lahti suur toitumissõda, kus Marimell kirjutab, kuidas ta oma lapsele rahuliku südamega küll krõpse, küll viinereid, küll jäätist annab ja on hirmus õnnetu, kui teda selle pärast Perekoolis hurjutatakse. Teine blogija Rents on liitunud Marleeni hurjutajatega ja küsib, miks ta söödab oma lapsele saasta.

Küll on inimestel ikka probleemid, mõtlen mina. Meil õnneks lihtne. Roosi on meie perekonna tervisliku toitumise edendaja, kelle esimene valik on salat. Pean talle päevas mitu korda salatit tegema, mis näeb välja sedasi, et me oleme kahekesi köögis ja Roosi siis näitab, mida ta külmkapist salati sisse soovib. Kindlasti lähevad sinna erinevad rohelised salatilehed, kurk, tomat, sibul (mina keeldusin lapsena sibulat söömast!), kala ja oliiviõli. Samuti ei küsi ta poes mitte kommi, vaid paprikat või midagi muud juurviljaletist. Uskumatu, aga tõsi! Ilmselt on põhjus selles, et sõitsime temaga, kui ta üheteistkuune oli, Portugali, kus toitutakse väga tervislikult, ja sõime sealses restoranis iga päev (ca kümme kuud järjest) toidu kõrvale salatit. Nii õppis ka Roosi juba alla aastasena salatit sööma. See maitses talle nii väga, et sageli pidime tema jaoks veel teisegi salativaagna tellima :).

Kommid ja šokolaadid on meil kapis vabalt saadaval, aga Roosi neid ei taha. Isegi pakkumise peale. „Sina söö!” ütleb ta mulle, kui talle ükskord kommi pakkusin. Ainsad maiused, mida Roosi poest alati tahab, on üllatusmunad. Aga mitte šokolaadi pärast! Selle jätab ta söömata. Teda huvitab šokolaadi sees olev mänguasi. Selline laps meil siis. On õpetanud meidki tervislikumalt toituma :).

Nali naljaks, aga vanematel on lapse toitumisharjumuste kujundamisel oluline roll mängida, selles suhtes nõustun Rentsiga. Oluline on see just seepärast, et vanem on see, kes lapsele esimesena toitu PAKUB. Vanema võimuses on pakkuda kõigepealt tervislikku toitu. Ja nii võibki juhtuda, et kui laps on juba beebieas tervisliku toiduga ära harjunud (sest muud ei ole talle pakutud), siis ta pärast enam ebatervislikku ei tahagi, kuigi see ta ümber lademetes vedeleb. Kui pakkuda kohe kõike, võib laps segadusse sattuda ning hakata asju valimatult sisse ahmima. Paraku kujuneb isiksus välja paari esimese eluaasta jooksul ning pärast on väga raske midagi muutma hakata. Ehk siis minu soovitus oleks lapsele tema kahe esimese eluaasta jooksul ainult tervislikku toitu tutvustada - ebatervislikuga jõuab ta oma hilisemas elus nagunii kokku puutuda ja nagu ma ütlesin - kui ta esmalt tervislikuga ära harjub, siis suure tõenäosusega ta hiljem „saasta” enam ei tahagi.

Juuli suurem salatisõber ei ole, kuid järab suurima heameelega brokkolit või lillkapsast. Lisaks sellele meeldib talle krõmpsutada nori lehti, nagu ka Roosile.

That said, tervisliku toitumisega ei maksa hulluks ka minna. Mõni saiake või šokolaad on aeg-ajalt täiesti omal kohal. Kui mitte lastele, siis emmele-issile, närvide rahustuseks :).

Ülal Roosi Portugalis üheteistkuusena rohelist salatit söömas.

Natuke nalja :)



Eestiaegse perekonna ja kodude kuukirja „Kõigile” veergudelt (1938. aasta augustinumber).

Eesti riik ei oska hinnata oma inimest

Nõukogude aja üks põhiline viga ja nõrkus oli selles, et süsteem, see on riik ei hinnanud oma inimest. Seda ei osatud teha ja seda ei tahetudki teha. Haridus, lasteaiad, koolid, kõik oli viimase peal, aga inimest ei osatud hinnata. Laiemas plaanis on samalaadne suhtumine nõukogude ajast üle tulnud tänasesse Eestisse. Kus riik ei hooli inimesest ja inimest nähakse vaid kui vahendit mingi pealtnäha ülla eesmärgi saavutamiseks. Nõukogude ajal aeti taga kommunismi, tänases Eestis on see eelarve tasakaal ja rahvusvahelised poliitilised ja sõjalised ühendused. Need eesmärgid on muutunud asjaks iseeneses, nii nagu ka nõukogude ajal ning nende varjus on jäänud tähelepanuta inimene ise, tema heaolu kasvatamaine, mis oli algne eesmärk.

See on laiem plaan. Kitsamas plaanis väljendub Eestis riigi ükskõiksus inimesesse selles, kuidas suhtutakse tööturgu. Eestis on suur strukturaalne ning regionaalne tööpuudus ja tööjõu puudus. Mis väljendub selles, et paljudel inimestel pole tööd ning samal ajal otsitakse taga teatud töötajaid. Paljud inimesed on sunnitud tööd otsima mujalt, näiteks Soomest ning paljud inimesed teevad tööd, mis ei vasta nende kutsumusele ega haridusele. Eestis on väga tavaline, et tööd tehakase mitte selleks, et see meeldib või et selle kaudu on võimalik inimesena areneda, vaid ainult selleks, et teenida raha. Tööl käiakse ainult raha pärast. Ent raha pole kunagi piisavalt, mistõttu ei teki inimestes rahulolu oma tööga ja kokkuvõttes paistab Eesti juba aastaid silma väga madala õnnetunde poolest.

Inimeste rahulolu saab aga alguse sellest, kuidas riik inimestesse suhtub. Nii nagu lapsed on perekonna peegel, nii on inimesed riigi peegel. Ma toon lihtsa näite. Kui Microsoft kolm aastat tagasi Nokia üle võttis ja koondas ligi 5000 inimest Oulus, Tamperes, Salos ja Espoos, siis pani Soome riik Microsofti maksma töötajate uue töö leidmise eest. Microsoft andis iga töötaja kohta ümberõppeks 80 000 eurot ja iga töötajate loodava ettevõtte kohta 320 000 eurot. Lisaks taotles Soome riik Euroopa Liidult ligi 800 Nokiast koondatud inimeste uuesti töölesaamise toetuseks 2,6 miljonit eurot.

Selline süsteemne lähenemine ei puuduta ainult Nokiat. Näiteks kaugel põhjas Oulus koondas 2014. aastal üle 500 inimese IT-firma Broadcom. Koondatud inimeste ümberõppeks ja uue töö leidmiseks või ettevõtete asutamiseks küsis Soome riik ligi miljon eurot abi Euroopa Liidult ja osa pani ise juurde, nii et täiendavat abi lisaks tavalistele tööturumeetmetele sai 374 inimest. Ja mis peamine, pärast kolme aastat on töötud ainult 3% koondatud spetsialistidest. 94% on leidnud uue tasuva töö ning ülejäänud õpivad.

Eestis midagi sellist ei toimu. Uue töö leidmiseks, ümberõppeks või ettevõtlusega alustamiseks mingit süsteemset tegevust ei toimu. Seda näitavad summad: töötuks jäänud inimese koolituseks on ette nähtud vaid 2500 eurot ning ettevõtluse alustamise toetuseks 4470 eurot. On selge, et selliste summadega mingeid imesid ei tee. Ma võin seda öelda omast kogemusest. Töötuks jäädes ei olnud sellise pisikese summaga võimalik end koolitada tasemeni, kus oleks võimalik tööd leida. See summa on küll piisav enda tööalaseks täiendamiseks või mõne lihtsama oskuse, näiteks pottsepa, koristaja või lüpsja ameti omandamiseks, aga kui rääkida näiteks programmeerimisest, mis on perspektiivne elukutse, mille järgi on suur nõudlus ja kus igakuine töötasu on 3000 euro ringis, siis selleks jääb olemasolevatest summadest selgelt väheks.

Eestis käib võrreldes Soomega kõik vastupidi. Kui inimene jääb töötuks, siis ei lähtuta temast, tema eeldustest ja huvidest, vaid sellest, mida tööturg pakub. Aga tööturg pakub, ma võin teile kinnitada, lihtsaid asju. Võru Töötukassa stend on täis kuulutusi, kus vajatakse lüpsjaid, karjakuid, põllutöölisi ja koristajaid. Puudus on ka näiteks õmblejatest. Ettevõtlusega alustamise puhul saab 4470 euro eest osta omale õmblusmasina ja mõned meetrid värvilist kangast, aga see summa on liiga väike näiteks virtuaalse reaalsuse või tehisintelligentsiga tegeleva startupi loomiseks, mille jaoks said üle 300 000 euro toetust Nokiast koondatud spetsialistid. Seetõttu pole ime, et Eestis hakkavad kõrgelt haritud pereemad töötuks jäädeks õmblejateks, erinevalt Soome naistest, kes teevad revolutsiooni tehnoloogia vallas. Mitte et õmbleja ametil midagi viga oleks, aga õmbleja jääbki õmblejaks, tema sissetuleku lagi on miinimumist veidi kõrgem palk, samas kui tehnoloogia startupi nn exit toob miljonitesse eurodesse ulatuvat tulu. Ja seda vaid paari aasta pikkuse ponnistuse eest. Pole siis ime, et kuigi eestlased on sama haritud ja andekad kui soomlased, siis on Soomes startupide exiteid kordades rohkem kui Eestis. Forbesi andmetel on Soomes igal aastal vähemalt üks miljardi dollari exit. Eduka startupi puhul teenib Soome riik maksude näol kuhjaga tagasi selle summa, mis ta inimestesse panustas. Investeering inimestesse ja haridusse on pika puuga kõige tulusam investeering - see on õpikutõde, millega Eesti tööturul ei arvestada.

Õmbleja ja muude nn lihtsate ametite puhul on veel üks oluline omadus - need on väga tihedalt seotud teatud asukohaga, kus asuvad masinad. Nagu aga Eestis kipub olema, luuakse masina taga istumise töökohti põhiliselt Tallinnasse või selle ümbrusse. Seetõttu tühjenevad Eestis maapiirkonnad väga kiiresti. Ent tehnoloogia puhul, kus põhilised töövahendid on inimese enda aju ja internet, võib uut maailmarevolutsiooni teha ka kauges metsatalus.

Kokkuvõttes on Eestis trend selline, kus töötukassa raha eest koolitatakse koristajaid, kes esimesel võimalusel Soome putkavad, sest seal teenib selle ameti peal 4 korda kõrgemat palka kui Eestis. Tulemus on see, et Soome on täis Eestist pärit kõrgharidusega koristajaid, samas kui Eestis pole ei kõrgharidusega naisi ega jätkuvalt ka koristajaid.

esmaspäev, 24. juuli 2017

Homod on sama ohtlikud kui süstivad narkomaanid?

Doonorluse juhend, väljavõte TÜ Kliinikumi veebist.

Avalikkuses püütakse viimasel ajal eriti agressiivselt selgeks teha, et homoseksuaalsed mehed on igati ontlikud kodanikud ja neile peaks loodama kõigiga võrdsed tingimused, mille hulka kuulub abiellumine kirikus ja väikeste laste lapsendamine.

Aga kas keegi oskab ära seletada asja, et kui kõik on nii ilus, siis miks ei tohi homoseksuaalsed mehed jätkuvalt olla veredoonorid? Kusjuures on ainult kaks kategooriat, kes ei tohi olla doonorid: süstivad narkomaanid ja homoseksuaalsed mehed. Ehk siis: homoseksuaalseid mehi peetakse meditsiinis sama ohtlikuks kui süstivaid narkomaane.

Miks see nii on?

Täna Võrus (Innol juba inimese tunne)



Nonii, kes veel Võrus ei ole, kähku Võrru! Sest siin on päris suvi!! Täna oli väljas 20 kraadi ja päike paistis terve päeva. Kogu Tamula rand on suvitajaid täis, kes, ninad liivas, järelejäänud suvest viimast võtavad. Inno on jälle rõõmus - nojah, temasugusele hispaania või portugali verd tegelasele oli senine, Portugali talve meenutav suvi sulaselge piin. Inno oli turris ja kirjutas pessimistlikke blogipostitusi. Tõmbas juba hommikul teki üle pea ja keeldus välja tulemast. Isegi sööki tuli talle serveerida teki alla. Selles mõttes sarnaneb ta väga portugallastega - kui seal taevas pilve läks ja vihma sadama hakkas, kükitasid portugallased samuti tusaste nägudega oma pisikestes pimedates restodes ja keeldusid välja tulemast. Nii et Inno on portugallane mis portugallane. Kui ma ei oleks temast kõvasti kinni hoidnud, siis ta oleks nädal aega tagasi oma audikesega Lissaboni poole sõitma hakanud, sest oli suve tulekusse täielikult usu kaotanud, aga õnneks läks enne soojaks ;).

Soe ilm võimaldas meil (no meie Roosiga oleme ka vihmaste ilmadega väljas käinud, ainult Inno ja Juuli on toas passinud) täna välja jalutama minna ja seal kohe pika tiiru teha. Inno oli väga rahul ega kurtnud millegi üle. Kikitasin kohe kõrvu - no ei torinapoegagi! Hoopis naeratas õndsa näoga. Nii tegimegi linnas pika jalutuskäigu, ostsime Rimist head-paremat süüa, promeneerisime ja kiikusime järve ääres. Roosi oli suures vaimustuses järve ääres murul rohtu söövatest partidest. Ta tahtis neid ühe teise väikese tüdrukuga taga ajama hakata ja oli väga pettunud, kui pardid eest ära jooksid :). Otse loomulikult ostsime ka jäätist ja Katariinast saiakesi. Elu on ilus! :)

Roosi mängimas:



Juulike suve nautimas:



Kohe - 28. juulil - algab Võrus Lastefestival:

Mis on juhtunud rahandusminister Tõniste abikaasaga?

Toomas ja Ingrid Tõniste, väljavõte Postimehe veebist.

APPI! Ingrid Tõniste, neiupõlvenimega Nigola oli kunagi Miss Estonia konkursil I printsess. Ta oli Eestis üks kenamaid naisi ja ta pole veel üldse vana, 40ndates naisterahvas, kelle jaoks peaks algama nö teine noorus. Aga ma tunnistan ausalt, et ei tundnud teda ära. Välimuselt näeb ta välja nagu 70-ne, selline kuivetunud ja mingid sarved kasvavad näost välja.

Mis on juhtunud Ingrid Tõnistega? Kas keegi oskab öelda?

Veel paarkümmend aastat tagasi nägi Ingrid välja selline:

Siin videoklipp:

Blogijate toetuseks

Väljavõte Malluka blogist.

Eesti väiksust arvestades - aga Eestis elab maailma mõistes vaid ühe linnaosa jagu inimesi - on küllalt palju blogijaid. Neid on ikka tuhandeid. Aga Eesti-nimelises linnaosas on ka muid asju rohkem, nagu näiteks valitsuse liikmeid, ministeeriume, vanglaid, ning isegi riigireetureid on selles linnaosas pea samapalju kui USA-s, kus elanikke on sadu kordi rohkem. Eesti on küll väike, aga maha jääda ei saa. Ja seda igal rindel. Eesti blogijad on niisama tublid nagu ministrid või kurjategijad ja hoiavad Eesti lippu kõrgel!

Eesti populaarseim blogija on hetkel Mallukas, kelle blogi käib päevas lugemas mõnikümmend tuhat inimest. Eesti mõistes on see tohutu kogus - mitu korda rohkem kui mõnel Eesti päevalehel. Aga maailma mõistes on see kogus ikka kaduvväike. Kui arvestada, et Ameerika või Inglismaa juhtivaid blogisid loevad üle maailma iga päev kümned miljonid inimesed. Ning nende blogijate tulud ulatuvad miljonitesse eurodesse aastas. Eesti elustiiliblogid nagu Mallukas või ilublogid nagu Stellaarium on sisu poolest võrdväärsed maailma tippudega, aga arvestades Eesti väiksust jääb nende loetavus sadu kordi maha ja tulu on samuti sadu kordi väiksem.

Seega võiks olla Eesti inimesed õnnejunnid, et vaatamata maailma mõistes pisikestele tuludele tehakse maailma tasemel asju ja seda veel eesti keeles. Pealegi teeb Mallukas seda blogi veel kahe väikse lapse kõrvalt, mis on juba iseenesest suur saavutus. Esiteks lapsed ja siis veel blogi. Neid noori naisi, kes Eestis sünnitavad on järjest vähem ja neile võiks kõigile ausamba püstitada. Tegemist on kangelastega, arvestades, mis maksavad Eestis laste asjad ja kui väiksed on lapsetoetused. Iga lapse üles kasvatamine maksab tänapäeval uhke maja või luksauto hinna ning enamik noori valib lapse asemel maja või auto.

On loogiline, et selliseid kangelasemasid ja nende blogisid peaks ühiskonnas tunnustama ja kätel kandma. Sest nad propageerivad ühtlasi emadust ja laste saamist - Eesti riigi jaoks on siin tegemist elu ja surma küsimusega. Aga kui vaadata Malluka ja paljude teiste blogijate sissekannete juurde ilmuvaid kommentaare, siis jääb mulje, et tegemist on ühiskonnas kõige suuremate kurjategijatega, kes tuleks elusalt põletada. Isegi lapsi ei säästeta. Ja mis huvitav, isegi päris ehtsate kurjategijate suhtes ei olda Eestis nii üleolevad ja ülbed kui blogijate suhtes. Mis on ühelt poolt üllatav, aga teiselt poolt loogiline - juudid valisid samuti Jeesuse Kristuse asemel kõrilõikaja Barabase. Selle eest suhtutakse juutidesse siiamaani põlgusega, aga iga teine rahvas, kaasa arvatud eestlased oleks samamoodi talitanud - lasknud Barabase vabaks ja Jeesuse risti lüüa.

Ilmselt on õigus neil, kes ütlevad, et kui inimesele võimalus anda, ja seda veel anonüümselt, siis käitub ta nagu loom. See peegeldub hästi blogide kommentaarides. Taustaks veel niipalju, et suured ettevõtted nagu ajakirjandusväljaanded on palganud eraldi inimesed, kes kirjutajaid pahatahtlikult ründavaid anonüümseid kommetaare eemaldavad, aga blogijatel sellist võimalust ei ole.

Nostalgialainel. Juulikese esimene aasta piltides



Hakkasin eile huvi pärast Titeblogi lugema ja avastain sealt huLga toredaid pilte Juulikesest, kui ta veel pisike beebi oli. Jagan neid nüüd teiegagi. Küll on ikka aeg lennanud - nüüd on see pontsakas piiga juba viieaastane ja tema väike õeke kaks ja pool :). Tore on tõdeda, et vaatamata oma aasta ja pooleselt saadud diagnoosile - angelmani sündroom - on meie Juulike jäänud niisama heatujuliseks, energiliseks ja vahvaks tüdrukuks kui ta oli siis. Üleval inglike kahekuune.



Kolmekuune Juuli. Põsed on neljatunnistest tissimaratonidest hiigelsuureks paisunud :).



Neljakuuselt maailma avastamas.



Elu teeb viiekuuselt nalja :).



Kuuekuune Juulike, keda on otsa ette tsusanud sääsk.



Seitsmekuune ja jätkuvalt ponts :).



Kaheksakuune ja entusiastlikult kätega vehkimas.



Üheksakuuselt koos issiga pikutamas.



Kümnekuune.



Üheteistkuune...



Ja aastane!

pühapäev, 23. juuli 2017

Suur suvi lõpuks ometi saabunud! Täna Roosisaarel (+ pilt)



Täna Roosisaarel. Suvi on lõpuks ometi saabunud! Inno oli juba meelt heitmas ja ähvardas Portugali poole sõitma hakata :) Nüüd jääb see õnneks ära :) Soojast ilmast tundsid rõõmu ka lapsed. Roosi jäi pärast rannas rahmeldamist vankrisse magama.

Lootsime Roosisaarelt ka metsmaasikaid leida, aga neid kas polnud või olid need ära korjatud. Noh, pole hullu, hommikul sai linnast tavalisi maasikaid ostetud - 4,5 eurot kilo.

Inno täiendus:

Eesti suvi kestab paar nädalat ja seda toredam see aastaaeg on. Umbes nagu Portugali talv, mis kestab samuti paar nädalat. :)

Eestlased on ELis ühed paksemad

Eestlased EL-is ühed paksemad, väljavõte Eurostati veebist.

Eestlased armastavad end pidada väga ilusateks, saledateks ja terveteks. See võis kunagi ka nii olla. Aga viimane ülevaade näitab, et eestlased on EL-is ühed paksemad - ülekaalulisi on tervelt 20,4% ja sellega on Eesti jõudnud nö esimese viie hulka. EL-is koguni austusväärne 4. koht Malta, Läti ja Ungari järel.

Kas see tähendab, et eestlased on heas toitumuses või midagi muud?

Kõige saledamad on EL-is rumeenlased, itaallased, hollandlased, belglased ja rootslased.

Kas Putin ja Maksimovski on vennad?

Vladimir Putin ja Georgi Maksimovski.

Venemaa president Vladimir Putin ja Eesti presidendi abikaasa Georgi Maksimovski on väliselt väga sarnased, peaaegu teisikud. Kas nad on vennad?

laupäev, 22. juuli 2017

Kas Eesti jäi liiga kauaks USA külge rippuma?

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Tunnustatud Soome rahvusvahelise õiguse professor ennustab USA impeeriumi peatset lõppu, vahendab eestinen.fi.

Seda on juba pikemat aega märgata Soome välispoliitilises tegevuses, kus USA asemel on peatähelepanu nihkunud Hiina ja Venemaa peale. Kes vähegi mõtleb, see saab aru, et USA-ga on kööga.

Eesti aga on kõik panused teinud USA peale, on jäänud USA vasalliks lõpuni ning see tähendab, et Eesti läheb põhja koos USAga. Mida see lühemas või pikemas perspektiivis eesti rahva jaoks tähendab, selle peale ei julge isegi mõelda. Aga on selge, et Eesti jaoks on muus osas rong läinud ning mida aega edasi, seda vähem tahab USA Eestist ja tema soovidest kuulda. Eesti on jälle võitlusväljal üksi nagu 1939. aastal ning peab valima, nagu öeldakse sita ja veel sitema variandi vahel. Kas Soome tuleb Eestile appi pärast reetmist 1939. aastal? Seda saab näha.

Millegipärast pole Eestis näha-kuulda põhjalikumaid analüüse USA poliitilise olukorra kohta. USA pole ju NSV Liit, kes kõik ära keelab. Arutleda ju võib ikka?

Kui kodus on vägivald


Vaatasin üht Kodutunde saadet ja seal oli juttu koduvägivallast. Ma olen ise lapsena koduse vägivallaga kokku puutunud. Varem oli vägivald norm. Väga vähesed olid sellised pered, kus vägivalda ei olnud. Paljudes peredes oli vähem või rohkem vägivalda. Vanemad elasid oma stressi välja teineteise ja laste peal.

Hiljem oma esimeses suhtes otsisin suhtest vägivalla eest varjupaika, aga seda paraku ei leidnud. Sattusin taas koduse vägivalla keskele, nüüd juba täiskasvanuna. Mind on süüdistatud, et ma üldse vägivaldse naisega suhte lõin ja lapsed sain. Tõesti, nii see läks. Hiljem olen mõelnud, et võibolla lapsepõlves üle elatuga olin muutunud vägivalla suhtes immuunseks. Ma ei saanud aru, et midagi on valesti, ei osanud seda ära tunda, kui oli juba hilja. Ei saanud sellest aru enne kui mul olid lapsed. Ei märganud seda enne, kui surm oli nö silme ees. Siis järsku tuli selgus, aga siis, nagu öeldud, oli juba hilja. Laste juurest oli väga raske lahkuda. Paraku on sageli nii, et kui suhtes on vägivald, siis on sunnitud lahkuma see, kelle peal vägivalda rakendatakse. Ja lapsed maha jätma. Jätma lapsed vägivaldse inimese juurde. Ma mõistan nüüd oma ema, kes jäi vägivaldsesse suhtesse edasi, seda eelkõige laste pärast. Muud võimalust lihtsalt ei olnud.

Mina käitusin teisiti, lahkusin vägivaldsest suhtest ja jätsin lapsed maha. Mind on selle eest süüdistatud, et ma jätsin lapsed vägivaldse inimese juurde, aga see oli minu otsus. Ma olin näinud kõrvalt, kuidas mu enda ema vägivaldses suhtes ära kustus ja ma ei soovinud seda korrata. Nii imelikult kui see ka ei kõla, aga laste pärast. Ma ise kannatasin sellepärast, et mu ema noorelt kustus ja ma ei tahtnud oma lastele sellist saatust. Ma küll lahkusin pere juurest, aga ma olen olemas.

Kõik maha jätta oli emotsionaalselt väga raske, aga ma ei näinud kahjuks muud võimalust. Ma tundsin, et ma pean vägivallaga lõpparve tegema. Seda ei saanud teha jupphaaval, sest ma sain aru, et vägivallatseja ei andnud endale oma tegudest aru ja jätkas vägivallatsemist. Vägivaldsus on nagu haigus, millest pole võimalik vabaneda. Ma kartsin, et kui jätkan, siis ei suuda ise rahulikuks jääda, sest teine pool provotseeris edasi. Kui ma lahkusin, siis jätsin kõik maha ja ei tahtnud omale midagi. Ma otsustasin, et selle eest, et vabanesin vägivallast, olen valmis kõigest materiaalsest loobuma.

Kuivõrd loobusin kõigist oma säästudest ja alustasin nullist, siis oli algul raske. Aga ma ei kahetse. Sellest on raske aru saada neil, kes pole ise füüsilist vägivalda kogenud. Aga kui oled elanud aastakümneid põrgus, siis oled nõus kõik ära andma, et kasvõi mõne päeva väljaspool veeta. Mina olen seda saanud ja olen saatusele selle eest tänulik.

Praegu on küll raske, pean kanda vana suhte koormat edasi, aga ma olen nõus seda koormat kandma, kuna olen pääsenud vägivallast. Ma olen seisukohal, et vägivallas on samavõrd süüdi agressor kui see, kes laseb enda peal vägivallatseda. Vägivald ei ole ja ei muutu normiks, kui vägivallatsejal pole, kelle peal vägivalda tarvitada. Mul küll kadus võimalus oma eelmises suhtes täita oma unistust ja pakkuda lastele ilma vägivallata kodu, aga mul on uus pere ja uued lapsed, kes saavad üles kasvada ilma vägivallata. Täpselt nii, nagu ma olen unistanud.

Ma olin varem arvamusel, et unistused ei saa teoks, aga seda ma võib küll öelda, et kui elad oma südame hääle järgi, siis varem või hiljem saavad kõik unistused teoks.

Ma toon siin mõned oma varasemad unistused, mis on täide läinud:

- Eesti saab vabaks ja ma saan välismaale reisida (see unistus oli mul 1970ndatel, kui olin väike laps)
- ma abiellun ja mul on lapsed, nii pojad kui tütred
- ma saan lastele pakkuda ilma vägivallata kodu
- ma reisin maailma lõppu :) (teostus 1992. aastal, kui käisin oma Soome sõpradega Kuriili saartel maailma lõpus)
- ma sõidan autoga läbi Ameerika (teostus 2008. aastal)
- ma teen oma ettevõtte (teostus juba 1992. aastal, pärast seda olen loonud mitmeid ettevõtteid)
- ma kirjutan raamatu (teostus juba 2000. aastal, kui töötasin Äripäevas, pärast seda olen kirjutanud mitmeid raamatuid)

Nüüd on mul ka veel mitmed unistused, mida ma ei avalikusta, mis tunduvad uskumatud, aga mis, ma loodan, täituvad :)

reede, 21. juuli 2017

Juulike turnib kui väle orav



Alles sai kirjutatud, et väike Juulike (5) õppis ära uue sõna. Nüüd tuleb rääkida sellest, kui väledalt ta meil igale poole turnima on hakanud. Voodi peale ronimine on tema jaoks nüüd käkitegu. Üks hetk on ta põrandal ja vehib seal entusiastlikult kätega, sekundi pärast aga juba keset voodit ja kargleb seal üles-alla. Nagu väike jänku :) Tal tuleb nüüd hoolsalt silma peal hoida, et ta suures mänguhoos voodi pealt alla ei kukuks. Vanusega on õnneks ka natuke mõistust lisandunud - ääre peal ta enam ei hüppa, vaid kalpsab kohe voodi keskele, kus kõige turvalisem.

Lisaks sellele upitab ta end kogu aeg püsti nii enda kui Roosi voodi najale, laua najale, kapi najale, igale poole, kuhu aga saab. Toe najal saab ka mõned sammukesed astutud. Füüsiliselt on ta väga tugev - tõeline atleet. Käima hakkamisega nüüd ilmselt enam kaua ei lähe :).

Ülal Juulike läinud aastal Portugalis, kui ta tegi oma esimesed arglikud sammud voodi najal.

Kas Savisaare uus FB konto on libakonto?

Väljavõte facebooki veebist.

Edgar Savisaare konto on olnud Facebookis pärast vahepealset sulgemist avatud mitu nädalat, aga seal pole ühtegi sissekannet.

Edgarit tundes on selline asi enam kui kahtlane. Sest ta on mees, kes on hea ütlemisega. Mis annab alust kahelda, kas see on ikka päris konto. Ta lihtsalt poleks seda kontot teinud, kui tal pole mitte kui midagi öelda.

Ma jääb endiselt enda juurde, et Savisaar tegi ratasega diili ja pani oma FB konto kinni. Kõik muu on puhas udu ja häma.

Olgu lisatud, et see pole FB-s kaugeltki ainus Edgar Savisaare konto. :)

Kas NATO-st on saanud oht Eesti julgeolekule?

Väljavõte The Bridge veebist.

USA armee kolonel Cody L. Zilhaver analüüsib USA kaitsepoliitilises väljaandes The Bridge Eesti staatust NATO-s ning Eesti julgeolekupoliitilist olukorda. Õigupoolest on tegemist esimese sellise objektiivse analüüsiga viimase 15 aasta jooksu, mis eelnesid ja järgnesid Eesti astumisele NATO-sse.

Analüüsis on välja toodud, et Eestil puudus vajadus NATO-sse astuda ning et Baltimaade võtmine NATO-sse on muutnud olukorra Ida-Euroopas väga ebastabiilseks. Artiklist jääb mulje, et Eesti vastuvõtmine NATO-sse toimus USA survel ning põhjusel, et USA-l oli vaja iga hinnaga saada maailmas liitlasi oma Iraagi-operatsioonide legitimeerimiseks. USA käitus Balti riike NATO-sse vastu võttes põhimõttel eesmärk pühendab abinõu ning seda tehti üle NATO partnerite peade. Autor leiab, et Eesti vastuvõtmine NATO-sse oli ennatlik, kuna Eestis on lahendamata vene vähemuse küsimus. NATO-ga liitumine on suurendanud lõhet kahe kogukonna vahel Eestis, millest võib saada oht tervele NATO-le. Artiklist jääb mulje, et NATO-liikmelisus on toonud Eestile pigem kahju kui kasu ning USA ega NATO ei jaksa lõpmatuseni Eestit Venemaa ohu eest kaitsta.

Eestis on olnud seni kehtiv seletus, et Venemaa ongi loomult agressiivne ning olukord oleks pingestunud olenemata sellest, kas Eesti oleks liitunud NATO-ga või mitte. Eestis ollakse arvamusel, et NATO tagab Eestile parema olukorra, selle tõestuseks tuuakse sündmused Gruusias ja Ukrainas. Samas on see kehv seletus, sest Gruusia ja Ukraina sündmused toimusid PÄRAST Eesti liitumist NATO-ga. Neist sündmustest võib välja lugeda Venemaa hirmu NATO laienemise ees. Võib spekuleerida, et ilma Venemaa hirmutamise ja Baltimaade vastuvõtmiseta oleks olukord Gruusias ja Ukrainas praegu hoopis teine. Hirmust NATO laienemise ees on Venemaa võtnud kõigi oma naabrite suhtes agressiivse kaitsepositsiooni, mis tähendab info- ja hübriidsõda ning olukorra destabiliseerimist. See on ka mõistetav, sest Venemaa näeb NATO-s endale ohtu. Ja see oht on reaalne, kui vaadata kasvõi Eesti sise- ja välispoliitilist tegevust viimaste aastate jooksul, kus mitte ainult Venemaad, vaid kõiki venelasi nähakse peamise ohu ja vaenlasena. Eesti esindajad peavad arvestama, et nende väljaütlemised esindavad paratamatult NATO-t ja see hirmutab nii Venemaad kui venelasi. Teiselt poolt - kui venelased näevad küsitluste põhjal oma vaenlasena USA-d, siis nähakse vanelasi ka USA liitlastes, kaasa arvatud Eestis. Mis on paradoks, sest Eesti tegelikult Venemaale mingit ohtu ei kujuta. Aga Eesti oht seisneb tihedates sõjalistes liitlassuhetes USA-ga ja Venemaa kardab, et USA võib Venemaad, näiteks Peterburgi rünnata Eesti kaudu. Kõigil venelastel on silme ees teine ilmasõda ning Saksamaa sissetung. Pärast seda on Venemaa hoidnud oma vaenlastega puhvertsooni. NATO laienemise tõttu on Venemaast saanud mitte üles äratatud karu, vaid puuri nurka surutud tiiger, kes käitub täiesti ettearvamatult ja väga agressiivselt. Selle tiigri jaoks on risk oma naabrite okupeerimise tõttu põlu alla sattuda väiksem kui nende naabrite kaudu toime pandud rünnak. Tiiger kaitseb mitte ainult enda vahetut ümbrust, vaid laiemat territooriumi.

Kui nüüd võrrelda Eestit enne ja pärast NATO-t, siis võib öelda, et julgeolekupoliitiline olukord on läinud pärast liitumist NATO-ga palju keerulisemaks ja kehvemaks. Mis on paradoks, sest NATO-ga liitumine pidi Eesti julgeolekut suurendama. Ometi pole julgeolekuolukord paranenud. Põhjus on peamiselt selles, et Eesti on liiga väike ja Venemaa liiga suur, et NATO suudaks Eesti julgeolekut tagada. Sellest saab kaardile vaadates iga lapski aru, seda pole vaja eraldi seletada. Samuti võib arvata, et Venemaa poleks muutunud agressiivseks, kui NATO poleks nii kiiresti laienenud. Aga nagu juba märgitud, laienemist oli vaja eelkõige USA-le oma Iraagi avantüüri õigustamiseks. Selleks oli vaja USA-le iga hinna eest „liitlasi”, kelleks Balti riigid sobisid ideaalselt. Balti riikidele tehti selline pakkumine, millest ei saanud keelduda. Aga see oli nagu saatana suudlus, mis viis Balti riigid kui mitte hukatusse, siis väga keerulisse olukorda.

Kokkuvõttes tegi USA Balti riikidele ülepeakaela NATO-sse võtmisega karuteene, mis võib maksma minna nende riikide iseseisvuse ja kogu piirkonna ebastabiilsuse. Näiteks Eesti investeeringute vähesust on põhjendatud Venemaa ohuga. See tähendab, et ettevõtjad ei julge enam Eestisse investeerida või ei investeeri enne kui olukord on stabiliseerunud ja sõjaoht kadunud. Ent selline ei liha ega kala olukord võib kesta veel aastaid. Eesti-suguse väikse riigi jaoks on investeeringud elutähtsad, sest ilma nendeta kidub majandus, püsivad palgad väiksed ning ei teki juurde häid töökohti. Eesti inimesed on muutunud juba väga rahutuks, seda on tunda. Ja see on väga ohtlik. Olgu veel lisatud, et paljud 1990ndatel Eestisse tulnud investeeringud olid seotud Vene turuga. Eestit nähti kui turvalist platsdarmi Vene turule sisenemiseks. Pärast seda, kui see turg Eesti jaoks ära kukkus ja Venemaa uks sulgus, on Eestist vaikselt ära kadunud paljud ettevõtted.

Eesti jaoks on paha lugu see, et nii nagu Iraaki tungimisega, tegi USA NATO kiire laiendamisega vea, aga vigade parandusega peavad tegelema iraaklased ja eestlased. USA pühib oma käed puhtaks ja läheb minema, aga supp tuleb kohalikel inimestel ära süüa. Mida see lõpuks Eesti ja eestlaste jaoks tähendab, on raske ennustada. Üks on aga selge: kuni pinge püsib, läheb asi iga päevaga nii Eesti kui eestlaste jaoks üha ohtlikumaks. Venemaa on leidnud omale liitlase Hiina näol, kes toob oma sõjalaevad juba käesoleval nädalal Soome lahte. NATO on küll maailma võimsaim sõjaline ühendus, aga Eesti iseseisvus ripub sellele vaatamata juuksekarva otsas.

neljapäev, 20. juuli 2017

Kas USA ohvitseri üle on mõtet naerda?

USA ohvitser soovitab Eestil tegeleda venelastega, selle asemel, et NATO-le iga hinna eest meele järgi olla, väljavõte Small Wars Journali veebist.

Eesti endine kaitseminister Hannes Hanso irvitab USA ohvitseri üle, kes on analüüsinud Eesti kaitsepoliitilist olukorda.

Hanso isegi ei argumenteeri oma väiteid, vaid laseb nii-öelda puusalt, nagu president Toomas Hendrik Ilves kunagi irvitas majandusnobelist Paul Krugmani üle. Tegelikult oli Krugmanil õigus: see, et Eesti raskes olukorras majandusele appi ei tulnud ja alustas selle asemel massilist kärpimist, tegi Eestile korvamatut kahju, tuues kaasa massilise väljarände, mille tõttu ollakse sunnitud nüüd inimesi tont teab kust sisse vedama. Saatuse irooniana on Ilves ise nüüd Eestist kadunud, erinevalt näiteks Soome endistest presidentidest, kes ka peale ametiaega oma rahvaga ühte sammu käivad ja jõudumööda abistavad. Ilvesest jäid maha ainult võlad ja laastatud maa.

Aga see selleks. Isegi kui Hansol oleks olnud argumendid, poleks olnud ilus USA sõjaväelase Cody L. Zilhaveri üle ilkuda. Sest see kahjustab sõjaväelaste ja sõjaväe mainet tervikuna. Jätab neist mulje kui mingitest äpudest, kes millegagi hakkama ei saa. Tekib küsimus, kelle paadis Hanso on ja viitab jällegi Zilhaveri järeldusele, et Eestit ähvardav oht pole mitte sõjaline, vaid poliitiline. Eestis armastatakse tuua näiteid ajaloost ja see, poliitiline tegur oli 1939. aastal just see, mille tõttu Eesti oma iseseisvuse kaotas. Kus Konstantin Päts ja Johan Laidoner, läbi ja lõhki Eesti mehed, lihtsalt oma riigi omakasu nimel maha müüsid. Tegelikult on Ameerika sõjaväelasel õigus, kui ta ütleb, et 25% muulasi võib Eesti poliitilist olukorda oluliselt mõjutada. Ning nagu väidab USA sõjaväelane, on USA-l raske poliitikasse sekkuda, eriti demokraatia vastu. Kuivõrd Eesti julgeoleku garant on nii otse kui läbi NATO just USA, siis peaks ameeriklane oma maad ja seal valitsevaid tõekspidamisi paremini tundma kui Hannes Hanso.

Hanso ülevoolav enesekindlus on imekspandav. Eesti on praegu olukorras, kus peaks kõiki nõuandeid arutama ja vajadusel arvesse võtma. Jääb mulje, et Eesti elab poliitiliselt üle oma võimete. See tuleb asjaolust, millele juhib tähelepanu Zilhaver, et Eesti võeti NATO-sse puhtalt seepärast, et vastutasuks oli Eesti nõus osalema USA-juhitaval Iraagi sõjakäigul. Seal USA-l palju liitlasi polnud ning läbi Eesti vastuvõtmise osteti omale juurde üks liitlane. USA-l oli Eestit vaja, kui otse väljenduda. Kuivõrd USA on NATO-s A ja O, siis kukkus Eestile ja selle juhtidele NATO liikmesus nö sülle ja see andis võimaluse laia lehte mängida. Tuleb aga meeles pidada, et NATO liikmeks võeti Eesti projektipõhiselt, sellel otsusel polnud näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa toetust ning Iraagi operatsioon hakkab otsa saama. Juba praegu pole USA-l enam Eestit vaja, kui julmalt väljenduda.

Üle oma võimete mängimisest on hea näide Eesti luureagentuuri töötajate luuramine USA presidendikandidaadi Donald Trumpi järele möödunud, 2016. aastal. Ilmselt tehti seda USA toonase presidendi Barack Obama või siis demokraatide kandidaadi Hillary Clintoni palve peale. Aga jällegi, tagantjärele mõttetu tegevus, millel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Võib arvata, et Trumpi-Putini kõneluste üks teemasid on Eesti saatus. Nüüd on hea küsimus, kas Trump, kelle järele Eesti nuhkis on valmis innukalt Eesti huve kaitsma?

Jälle on siin USA sõjaväelasel Zilhaveril õigus, et selle asemel, et NATO-le ja teistele meele järgi olla, peaks Eesti keskenduma oma enda probleemidele, see on siis kohalikud venelased ja suhtlus nendega. Pärast Pronksiööd pole Eestis venelastega üldse tegeldud. Venelased on valimistel hääletanud Keskerakonna, see on Edgar Savisaare poolt. Savisaar küll võeti Keskerakonna juhi kohalt maha, aga tänu oma suurele toetajaskonnale tõmbab ta erakonnas jätkuvalt niite. Ja Keskerakond on praegu Eesti vabariigi juhtiv erakond, mille esimees on peaminister.

Haritud inimeste keskkonnas on vähesed asjad nö juhuslikud. Võib arvata, et USA sõjaväelase julgeolekupoliitiline analüüs ja selle ilmumine polnud juhuslik. Ja kuivõrd see ilmus USA sõjaväelaste poolt toimetatud väljaandes, siis võib arvata, et see pole ainult ühe ohvitseri arvamus. Kolonel Cody L. Zilhaver töötab USA armee peastaabis finantsdirektori asetäitjana. Ja tundes ameeriklasi, pole see artikkel kirjutatud kindlasti selleks, et eestlasi kuidagi rünnata, neid kahjustada või solvata. Artikli toon on Eesti suhtes sõbralik ja heatahtlik ning püüab leida pigem keerulises olukorras Eesti jaoks parimaid lahendusi.

See on artikkel, mis peaks algatama ühiskonnas laiapõhjalise diskussiooni. Kindlasti ei tohiks artiklis tõstatatud küsimusi lihtsalt naeruvääristada ja mutta tallata. Asi puudutab kõigi eestlaste tulevikku ja heaolu.

Alustada võiks küsimusest, kuidas on Eestis, näiteks Tallinnas korraldatud sõja korral tsiviilelanike kaitse? Kus on tunnelid ja varjendid, kuhu inimesed saavad varjuda? Või on kavas tsiviilelanikke kasutada elava kilbina, lasta inimesi massiliselt hävitada? Kui nii, võiks seda välja öelda ja põhjendada.

P.S. Cody Zilhaveri Eesti julgeoleku teemaline artikkel ilmus tegelikult juba kuu aega tagasi väljaandes The Bridge, aga seda ei pandud ilmselt tähele. Varasemas artiklis on käsitletud strukturaalset realismi, mis iseloomustab Venemaa kaitsepoliitikat, mis omakorda kujunes välja pärast operatsiooni Barbarossa, kus hukkus miljoneid venelasi. Päras seda on Venemaa püüelnud puhvertsooni loomise poole, et ennetada ootamatuid lööke.

Pildil paremal kõnealuse artikli autor, USA sõjaväe kolonel Zilhaver aumedali tseremoonial (väljavõte Facebookist):

Vene kodanike lapse ära võtmise asjus

Vene kodanike Anatoli Gazarjani ja Anna Mihhailova kaheksa-aastase tütre Izabella ära võtmine Tallinna lastekaitseametnike poolt läks mulle väga korda, sest põhjuseks oli toodud korteris tegemata remont ja vanemate suitsetamine. Ei elanud minagi väiksena rikastes oludes - isa oli pensionär ning ema kodune. Kindlasti oleks ka meie majas takseerival pilgul ringi käies võinud tõdeda, et remont on tegemata ja no mu isa suitsetas ka. Kaks pakki päevas. Köögis oli seetõttu sageli suitsulõhn. Kuid mu isa oli mulle kõige parem isa maailmas. Tal oli alati nii palju raha, et mind kohvikusse viia ja seal meile mõlemale üks saiake ning talle tass kohvi, mulle mahla osta. Ja alati oli tal minu jaoks ka aega - küll raamatute lugemiseks, küll jalutamiseks ja maailma asjade üle arutlemiseks. Kuna mu isa armastas küpsetada ja tegi minu ja mu sõbrannade arvates maailma parimaid saiakesi, siis oli nende järele alati suur nõudlus ja mu isa tegi meie rõõmuks mitu plaaditäit päevas. Rääkimata tema tehtud muudest isuäratavatest roogadest - sõbrannad tahtsid sageli meile ööseks jääda, sest siis sai minu isa tehtud sööke süüa :).

Seepärast läks väikese Izabella lugu mulle väga korda. Minu meelest ei ole lapse vanematest majanduslikel põhjustel eemaldamine mitte kunagi õige. See on ääretult küüniline teguviis, mis valmistab oma vanemaid armastavale lapsele suurt piina ning on igas mõttes inimõigustega vastuolus. Eesti, kus riiklikud toetused on imepisikesed, ei saa nõuda, et vanemad looksid oma lastele samasugused tingimused nagu Lääne-Euroopa arenenud riikides. Selleks, kulla inimesed, lihtsalt pole raha. Sente lugedes kaugele ei jõua - söögi jaoks jätkub, aga ei enamat! Sestap tuleb kas toetusi tõsta või vaesusega leppida. Leppida sellega, et väga paljud ongi vaesed ja lasta neil rahus oma vaesuses elada.

Izabella puhul tuli välja ka see, et mõlemad tema vanemad on invaliidid ning pereisa saab riigilt ainult 180 eurot kuus. Selle raha eest juba remonti ei tee. Seepärast olin ma väga mures ning jagasin oma muret Facebookis, leides, et asjasse peaks sekkuma ka Eesti õiguskantsler Ülle Madise.

Suur oli mu üllatus, kui täna saabuski Kohviku meilile õiguskantsleri nõuniku Vladimir Sveti vastus, kes kirjutas mulle nõnda:

„Lugupeetud Irja Tähismaa,

Olen õiguskantsleri laste ja noorte õiguste nõunik. Ülle Madise nägi Teie postitust Facebookis ja palus, et ma selgitaksin Tallinnas toimunud lapse perest eraldamise juhtumit. Esiteks, Teil on õigus, et lapse eraldamine perekonnast üksnes majanduslikel põhjustel ei ole kunagi põhjendatud. Seda enam, et kohalikul omavalitsusel, eriti Tallinna linnal on olemas teenused (koduteenus, eluasemeteenus jne), mida ta saab pakkuda igale perekonnale minimaalse elustandardi tagamiseks. Meie teada pakkus linnaosavalitus viimaste aastate jooksul kõnealusele perekonnale korduvalt abi.

Teiseks, meedias ja sotsiaalvõrgustikes leviv teave, et laps eraldati perekonnast üksnes suitsuhaisu, kehvade magamistingimuste või musta korteri tõttu ei vasta tõele. Olles tutvunud lastekaitsetöötajate avaldusega kohtule ning suhelnud perekonnaga vahetult kokku puutunud spetsialistiga on selgunud, et nimetatud tegurid olid üksnes osa probleemist, mis viisid lapse eraldamiseni perekonnast. Teate isegi, et ei meie, Sotsiaalministeerium ega lastekaitsetöötajad ei saa rääkida avalikult selle juhtumi kõikidest üksikasjadest. Võin aga kinnitada, et õiguskantsler ja tema ametkond jälgivad tähelepanelikult perekonna ja lapsega toimuvat ning on alati valmis vajadusel sekkuma.

Kolmandaks, mis puudutab lapse perekonnast eraldamise perioodi pikkust, siis selles oleme kõik ühele meelel - lastega seotud küsimused peavad saama lahendatud nii kiiresti, kui võimalik. Võin kinnitada, et selle probleemi olulisust teadvustatakse ning et see teema jääb õiguskantsleri tähelepanu keskmesse ka peale seda, kui avalikkus selle juhtumi vastu huvi kaotab.

Lugupidamisega

Vladimir Svet
Õiguskantsleri nõunik
Õiguskantsleri kantselei laste- ja noort
e õiguste osakond.

Mis ma oskan öelda? Väga tore, et õiguskantsler nõustub asja kiire lahendamise vajadusega. See on tõesti tähtis, sest Soomes lahenevad sellised asjad tavaliselt 30 päevaga, Izabella on aga oma perest eraldatud tervelt kolmeks kuuks. Samuti on hea, et õiguskantsler nüüd perekonnaga juhtunul silma peal hoiab. Loodame, et kõik laabub kõige paremini.

Mis saab sõja korral Eesti naistest ja lastest?

Helsingi linna alla on kaevatud naiste ja laste sõja eest päästmiseks sadu kilomeetreid tunneleid.

Soomes, kus sõjateema on palju vähem aktuaalne kui Eestis, käib ometi elav diskussioon, mis saab sõja korral naistest ja lastest. Soomel on kurb kogemus talvesõja ajast, kus tsiviilelanikud jäid pommirahe alla. Seetõttu on nüüd kaevatud Helsingi ja teiste linnade alla tunneleid ja muid varjendeid, kuhu naisi ja lapsi ohu korral paigutada.

Soome lastekaitsevolinik Tuomas Kurttila on tõstatanud teema, mis saab sõja korral naistest ja lastest. Kurttila on mures, sest võrreldes saja aasta taguse ajaga on palju muutunud. Kui varem oli kõigist sõjaohvritest tsiviilohvreid vaid 5%, siis nüüd on neid 90%. Sõjas ei hukku enam sõjaväelased, vaid naised ja lapsed. Kui varem sõdisid mehed naiste ja laste kaitseks, siis sõjatehnoloogia areng on viinud selleni, et lapsi ja naisi pole enam sõjas võimalik kaitsta. Rindele surema ei lähe mehed, vaid naised ja lapsed. Piltlikult öeldes lõppeb Eesti jaoks sõda sellega, kui hukkunud pole mitte sõdurid, vaid naised ja lapsed. Üha enam on juhtumeid, kus lapsi kasutatakse sõjategevuses ära, neist tehakse terroristid ja pommikandjad.

Kurttila toob välja, et sõjaväeparaadid on muutunud üha pikemaks ning sõjateemale pööratakse järjest rohkem tähelepanu. Roboteid ja muud tehnoloogiat arendatakse eesmärgiga tappa inimesi. Riikide tehnoloogilist arengut hinnatakse sõjatehnoloogia järgi.

Eestis naiste ja laste turvalisuse teemat üldse ei käsitleta. Ma saan aru, et Eestis pole eraldi lastekaitsevolinikku, aga võib arvata, et sõja korral hukkuvad Eestis samuti põhiliselt naised ja lapsed. Miks seda teemat siis ei käsitleta - kas see on liiga valus teema? Teada ju on, et Eestis pole inimestel mitte kuhugi varjuda.

Digiallkirjast on saanud Eesti pidur

Eesti digiallkiri on varsti 20 aastat vana. Eesti küll armastab seda kiita, aga tegelikkuses on sellest saanud Eesti arengu suur pidur. Jah, ma julgen seda välja öelda. Digiallkiri on üks suur pidur.

Paljud küsivad, et kuidas nii, see on ju nii vajalik asi?! Just, selles ongi asja iva - kas see on vajalik? Kui palju on reaalselt seda allkirja vaja. Ok, kõrgemad riigiametnikud ja firmajuhid, nemad peavad seoses oma tööga andma palju allkirju, kinnitama dokumente. Aga ülejäänud? Tavaline inimene, nö tädi Maali annab allkirja dokumendi kinnitamiseks altari ees ja siis kui kinnisvara ostab või müüb. Ja ongi kõik. Mõned korrad elu jooksul.

Ometi uhkustatakse Eestis, et antakse iga päev tuhandeid allkirju. Ja nüüd ma jõuangi selleni, et sellest allkirjast on saanud pidur. Veebi eelis ja olemus seisneb selles, et asju saab ajada kiiresti ja lihtsalt. Et inimesel jääks aega muude asjade, näiteks lastega tegelemiseks. Aga nüüd, kui ma tahtsin oma lapsele tellida uut passi, sest laps sai 5-aastaseks ja vana aegus, siis selgus, et seda niisama lihtsalt veebis teha ei saagi. Tuleb täita avaldus ja see digiallkirjastada. Samas ID-kaardi sai tellida niisama, paari hiireklõpsuga.

Teine juhtum. Kui tahtsin muuta lapse sotsiaaltoetuse saamiseks panga arvelduskonto numbrit, pidin selleks taas kirjutama avalduse ja selle digiallkirjastama.

Ehk siis, jääb mulje, et valitsusasutused on saanud ette mingi kvoodi, kui palju peavad nad digiallkirju „koguma”, et olla heas kirjas. Millegi muuga ei saa selliseid jaburusi põhjendada. Ja need on vaid kaks jaburust, millega olen isiklikult paari nädala jooksul kokku puutunud. Seega võib arvata, et see on vaid jäämäe tipp, nagu öeldakse. Et probleem on tegelikult tõsine ja sellest on saanud suur pidur. Digiallkiri on muutunud karikatuuriks ja kisub Eesti arengut tagasi.

Ma toon võrdluseks Soome, kus pole mingit üleüldist digiallkirja ning inimesed saavad riigiportaalis kõik oma asjad aetud. Isiku tuvastamiseks kasutatakse pankade poolt välja töötatud süsteemi. Soomes on tehtud riigiportaali äpp ka mobiiltelefoni jaoks ja muide, soomlased saavad uue passi tellida mobiiltelefoni kaudu. Võtke eeskuju!

P.S. Ma ei taha inimesi rohkem närvi ajada, aga ma ei saa samas mainimata jätta, et Saksamaal saab isegi pangakontot avada mobiiltelefoni kaudu. E-Eesti my ass!

Selline on seis idarindel



Mis ühtlasi näitab, kes on Eesti liitlased ja kui palju neid on.