esmaspäev, 23. jaanuar 2017

Kuidas Roosi potihirmust üle sai

Jagasime siin blogis mõni aeg tagasi muret selle üle, et meie pisike, tollal üheaastane Roosi kardab potti ega soovi sinna mingi hinna eest häda teha. Tuli igasuguseid soovitusi: küll soovitati ta poti peale meelitada mõne raamatu või šokolaadiga, küll suurele potile lasteiste peale panna, küll mähe ära võtta ja muud värki. Ise katsetasin ka täitsa uue poti ostmist, kuna arvasin, et Roosi kardab seda konkreetset kollast potti. Ostsin uue roosa. Ikka ei miskit. Nii kui talle potti näitasin, pistis ta kisama: „Ei-ei-ei!” ja sinna see jäi.

Siis lõin käega. Lõin täielikult käega. See juhtub siis, kui ta juhtub, ütlesin endale ja leppisin ka sellise mõttega, et Roosi saab potiga sõbraks alles kolmeaastaselt või peale selle. Praegu on Roosil vanust kaks aastat ja kaks kuud. 

Rahunesin mina, rahunes ka Roosi. Takseeris vahepeal potti, aga midagi selle suhtes ette ei võtnud. Noh, vahepeal pani selle endale pähe, aga muud ei midagi.

Kuni eile õhtul tõi ta poti mulle näha ja ütles: „Pissi-pissi!”  Võtsin tal siis mähkme ära ja imede ime - Roosi istus poti peale, ise, vabatahtlikult, ja... Pole vist vaja täpselt kirjeldada, mis edasi sai:). 

Nii et - laste puhul töötab ikkagi kõige paremini laissez faire- attitude. Tuleb lihtsalt last usaldada ja uskuda, et tema ise teab kõige paremini, millal ta mingiteks asjadeks valmis on. Mitte vanaemad-vanaisad ja teised sugulased, naabritädid ja lasteaiakasvatajad, vaid LAPS ISE. Tunnistan, et seda põhimõtet on vahel raske järgida ka minul, kes ma enda arvates kange Soome naine olen ;), sest soovitusi sajab uksest ja aknast ning vahel ikka mõtled, et äkki keegi teine teab paremini, aga laste puhul kipub see paraku nii olema, et need väikesed tegelased on meist, suurtest, palju targemad. Ei tohi lihtsalt nende loomulikku uudishimu ja entusiasmi ära lämmatada ning neid midagi „kampaania korras” tegema panna. 

Nii et relax, lapsevanemad, kel sama mure, ja unustage ära igasugused soovitused. 

PS. Pott võiks lapsel siiski nägemisulatuses olla, et ta sellega tutvust teha saaks :). 

Eestis elatise asjades lähenemine seinast-seina

Eestis menetletakse elatise asjus stiilis „tšekid-lilled” või kust tuul, säält meel, olen selles üha enam kindel.

Vaatasin näiteks viimast Pealtnägijat ja seal oli juttu naisepeksjast-elatisevõlglasest Rainer Nisust, kelle eksnaine kurtis, et kuna ta talle aeg-ajalt midagi arvele tilgutab, siis midagi tema suhtes ette võtta ei saa. Samas saates selgitas jurist, et jah, kui mees kasvõi ühe euro maksab, siis kuritahtlik elatise mittemaksmine see ei ole.

Tõesti või??? Mind võttis see lausa sõnatuks, sest enne viimase kriminaalasja algatamist maksis Inno Ingridi arvele praktiliselt iga kuu kas 20 või 40 eurot, nii, kuidas meil parajasti võimalik oli, ning ühel korral lausa 200 eurot, aga kriminaalasi algatati ikka. Ja Rakvere politseist öeldi, et pole vahet, kui palju mees maksab, kasvõi ÜHE EURO ALLA kohtuotsuses märgitud summa, menetleda võib ikkagi.

Miks siis osad mehed sente makstes pääsevad? Alatasa kurdavad naised erinevates ajalehtedes ja ajakirjades, et mees maksis pärast politseisse avalduse tegemist väikese summa ära ja menetlus lõpetati.

Selline elatiseasjade karjuvalt erinev menetlemine ongi põhjuseks, miks ma Eesti riiki üha kasvava vaenulikkusega suhtun ja siin enam edasi elada ei taha. Kuidas on võimalik, et üks mees, kel veel uut peret pole, võib vabalt ringi rallida, kui aeg-ajalt eksnaise arvele mõned sendid tilgutab, ja teine, kel  kaks väikest last, satub kohtu alla, kui on maksnud sadu eurosid?

Üks õiguse üldpõhimõtteid on, et seadust kohaldatakse kõigi suhtes võrdselt. Miks see Eestis nii ei ole?

Lahutuse- ja elatisemenetluses tegeletakse ainult rahaga

Mul on nüüd lahutusest ja elatise menetluse algusest möödas 11 aastat. Kokkuvõtteks võib öelda, et selles menetluses on tegeletud selle 11 aasta jooksul ainult rahaga, on küsitud ainult raha. Mitte keegi pole selle aja jooksul küsinud või uurinud kasvõi poole sõnaga, kas ma sooviks lastega kohtuda. Justkui lapsi kui elus olendeid polegi olemas ja raha nõutakse mingite asjade eest.

Elatise menetluses on lastest saanud asjad, mille eest isad jäävad pärast lahutust võlgu, sest kohus jätab lapsed pärast lahutust elama ema juurde. Isale jääb üles ainult võlg.

Samas nii nagu nõuab seadus elatise maksmist on seaduse järgi õigus isal näha lapsi ja lastel on õigus suhelda isaga. Elatise asjas nõuab õigust riik ja teeb seda kõige karmimate sunnimehhanismidega, kuni vanglani välja, kui isal raha pole maksta. Samas aga lapse ja isa seadusjärgset õigust kohtumiseks ei nõua ega kaitse mite keegi.

Elatise asjades on kaitstud rahalised nõuded, aga isad ja isegi lapsed, kelle pärast seda raha nõutakse, on jäetud täiesti ilma kaitseta. Isasid tehakse maha ja väidetakse, et raha asendab edukalt isa, aga ma ei tea, kas see ka päriselt nii on.

pühapäev, 22. jaanuar 2017

Torn, Roosi ise ehitas :)



Sellise torni ehitas Roosi täna. Tegemist siis Lego klotsidega, mis mõeldud lastele vanuses 1-3. Lisaks ehitamisele meeldib Roosile joonistda ja ma pean ütlema, et igale poole - paberile, riiulitele, voodilinadele jne jne :).

Kas Eesti astus ELi asemel SRÜsse?

Mul on selline küsimus laiale ringile, et kas Eesti ikka astus Euroopa Liitu? Kõik märgid - süvenev korruptsioon, kihistumine, vaesus, abi vajavate inimeste kehv olukord, maapiirkondade väljasuremine - näitavad, et Eesti astus hoopis SRÜ-sse.

Kas keegi viitsiks igaks juhuks järgi uurida, palun!

Kas teadsite, et Soomes on tasuta koolitoitu pakutud 100 aastat?

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Eestis arutatakse pidevalt, kas pakkuda tasuta koolitoitu lastele ja ega need arutused eriti kuhugi ei vii. Aga maailmas on üks riik, kus on nüüd juba 100 aastat tasuta koolitoitu pakutud ja seda ilma mingi jututa. See riik pole Eestist kaugel, see on Soome! Soome ja Rootsi on ühtlasi maailmas ainsad, kus kõigile lastele päris tasuta koolitoitu pakutakse. Soomes on toit osa õppekavast, osa kooliharidusest.

Muide, Soome naised said maailmas esimesena valimisõiguse. 1906. aastal. Jälle hea teada.

Donald Trump on eelkõige müügimees

USA värske president Donald Trump, Twitteri veebist.

Vaatasin just Soome TV pealt dokfilmi Trumpist. Päris huvitav. Ses mõttes, et teda peetakse ekslikult ärimeheks, kuigi tegelikult pole tegelikult mingi ärimees, ta kõrbes ärimehena juba 25 aastat tagasi. Pärast seda on ta olnud lihtne müügimees. Ja telesaatejuht. Ehk siis küllalt tavaline mees. Kes aga endast loonud ilusa pildi, nagu müügimehele kohane.

Kui räägitakse Eesti oma Trumpist, siis tuleks rääkida eelkõige heast müügimehest. Eestile oleks müügimeest isegi rohkem vaja kui USA-le, et Eesti üldse välja paistaks. Aga kes oleks Eestile hea müügimees? Ega ei tulegi kohe pähe. Merit kiidetakse just seepärast, et ta oli hea müügimees, valdas keeli ja oli ka välimuselt ok. Aga pärast seda on olnud null. Eesti poliitilises juhtkonnas pole olnud ühtegi müügimeest. Millest on kahju.

Eestis on üldse müügimeestega kehvasti. Ega neid pole, sest nõuka ajal polnud müügimehi vaja. Tänases maailmas aga on. Mulle endale tulevad seoses müügimehega ette sellised nimed nagu Janek Mäggi ja Raul Kalev. Kes jagavad üht-teist poliitikast ja suudavad samamoodi musta valgeks rääkida nagu Trump.

Kes võiks olla Eestile hea müügimees? Kas keegi oskab öelda.

Saagem tuttavaks: mees, tänu kellele Trumpist sai president

Selliseid pilte saatis Clintoni lähima nõuniku Huma Abedini poliitikust abikaasa Anthony Weiner Twiteri kaudu täiesti võõrastele naistele, electwomen.com veebist.

Eestis imestatakse, kuidas sai Trumpist president. Et kuidas sai olla, kui Clintonil oli enne valimisi edumaa, ometi valiti Trump. Mina ka imestasin, kuigi positiivses mõttes, ma nimelt eelistasin Trumpi Clintonile. See oli mulle positiivne üllatus.

Kuni vaatasin täna Soome TV 1 pealt (kordusena) dokfilmi Weiner. Soome TV nimelt näitab maailma  uuema aja klassikat, hoiab rahvast kursis toimuvaga. Eesti TV selliseid asju ei näita, sest Eesti TV põhiaur läheb vanade üksteise järel ära kukkuvate TV-peerude leinamisele, mis on ka kahtemata vahva ja oluline, aga mille peale võid ei määri, nagu öeldakse.

Ühesõnaga, vaatasin seda filmi ja sain aru, miks sai Trumpist president. Päris tõsiselt.

Kuivõrd Eestis ei teata sellest veidrikust Weinerist suurt midagi, siis selgitan asja lähemalt. Nimelt Anthony Weiner (hääldatakse nagu viiner) oli särav ja lootustandev noor poliitik, kongresmen, kuni tulid avalikuks pildid, mida ta sotsiaalmeedia kaudu saatis täiesti võõrastele naistele. Olukorras, kus ta ise oli abielus ja tal oli laps. Piltidel oli Weineri noks, kas siis pükstes või ilma püksteta. Ehk siis mees on tegelt pervar. Liputaja. Kes saab rahulduse sellest, kui teised tema paljast ihu nähes ära ehmatavad. Nõnda pidi mees 2011. aastal tagasi astuma kongresmeni kohalt ning temast ei saanud vaatamata püüdlustele kaks aastat hiljem New Yorgi linnapead. Sest ta ei suutnud oma tilli püksis hoida, nagu öeldakse.

Aga see pole veel kõik. Mis on oluline moment asja juures, Weineri abikaasa on Huma Abedin, Hillary Clintoni lähim nõunik. USA ilmselt kõige võimekam poliitiline niiditõmbaja. Abedini prototüüp on Olivia Pope populaarsest USA telesarjast Scandal. Ühesõnaga, tegemist on väga andeka inimesega, kes tegi oma mehest kongresmeni, oleks teinud Clintonist presidendi ja ilmselt hiljem oma mehest pärast Clintonit presidendi. Ning Abedinist oleks saanud tähtis presidendiproua. Aga elu tegi omad korrektiivid, nagu öeldakse.

Kuivõrd Abedin ei tahtnud oma pervarist mehest lahti öelda, siis sai see loomulikult saatuslikuks ka Clintonile. Olgu öeldud, et Weiner oli Ameerikas üleüldine naerualune ja sellega muutus naerualuseks ka Clinton. Et ei suutnud omakorda lahti öelda Abedinist olukorras, kus viimane ei suutnud oma pervarist meest maha jätta. Mis andis võimaluse Trumpile pidada oma rivaali Clintonit pervariks ning panna inimesi hääletama enda poolt - see kõik oli vahetult enne valimisi 2016. aasta sügisel (kujutised New York Timesi veebist):


Ja siin on Huma Abedin koos oma pervarist abikaasa Anthony Weineri ja koos Hillary Clintoniga:

Veel üks Eesti häda: pole raha ajalehti-ajakirju osta, ega tellida

Soome ajalehed, väljavõte Yle veebist.

Täna hommikul vaatasime perega Soome TV 2 pealt Pikku Kakkoneni lastesaadet. Ja tõesti, isegi pühapäeviti on lastele oma lastesaade. Argipäevadel on lastele koguni kaks saadet: hommikul ja õhtul, puhkepäeviti on ainult hommikul. Ja igal hommikul uus saade, mitte nii nagu Eestis, kus korratakse mingeid 2014. aasta lastesaateid. Irja rääkis, et saatis kunagi Onu Raivo saatesse oma pildi ja seda näidati seal. Minust ilmus kunagi Sädemes pilt, kuidas ma koos klassikaalastega koolis lugesin, kuidas nõukogude koolilapsed saatsid kirja Ronald Reaganile. Kuhu saatesse Eesti lapsed täna oma pilte saadavad? Või millises väljaandes avaldatakse pilte koolielust?

Või üldse, Soomes on siiani ajalehed ja ajakirjad lastele, umbes nagu Eestis kunagi olid Säde, Täheke ja Pioneer, või hiljem Meie Meel ja Põhjanael, veidi vanematele Noorus ja Noorte Hääl. Soomes on kõik sellised lehed ja ajakirjad olemas, aga Eestis? Kus need on, palun?!

Ja siis hakkasime Irjaga mõtlema, et me ei jaksakski neid väljaandeid osta, sest need on nii kallid kõik. See tuleb sellest, et erinevalt Soomest Eestis ajakirjandusele peale ei maksta. See oli see Reformierakonna poliitika, et enne saame rikkaks, siis hakkame peale maksma. Aastad läksid, aga rikkaks ei saadud, eksole, ning kõik on kadunud. Ma ükspäev ostsin ajakirja Vikerkaar, see maksis 4 või 5 eurot. Kas te kujutate ette?! Ma kunagi koolipõlves tellisin omale taskuraha eest Vikerkaare terveks aastaks. Jätsin paar jäätist ostmata ja tellisin Vikeraare ning Loomingu terveks aastaks. Praegu ei jaksa isegi palga eest tellida enam neid väljaandeid. Meil käis kodus mitu päevalehte, lisaks kümmekond ajakirja. Aga nüüd ei käi mul kodus mitte ühtegi ajalehte ega ajakirja, sest ma ei jaksa neid osta ega tellida. Isegi kohalikku lehte ei jaksa osta ega tellida. Kõik raha läheb toidu ja muu esmavajaliku peale. Ise veel, aga lastega ei saa, et jätan toidu ostmata ning tellin selle eest mõne ajalehe või ajakirja. Ja ma tean, et teistel peredel on sama lugu. Ma olen postiljoni vahest jälginud postkastide juures - ainult reklaamid lähevad postkasti. Ainult reklaamid.

Pole siis ime, et Eestist on kadunud nii paljud ajalehed ja ajakirjad, mis ilmusid veel 1990ndate algul, aga mis tänaseks on kinni pandud, sest lihtsalt pole tellijaid. Huvilisi oleks, aga inimesed ei jaksa enam ajakirjandust tellida ega osta. Ja kõike ei saa Facebooki süüks ja kaela veeretada - Soomes on samamoodi Facebook, aga ajalehed ja ajakirjad ilmuvad edasi. Tiraažid on küll veidi väiksemad, aga väljaanded on alles. Nad on odavamad kui Eestis, aga palgad on seal 3-4 korda kõrgemad ning inimesed jaksavad neid osta ja tellida.

Me juba vaatame igatsusega Soome poole, kus me saame lugeda oma lemmikuid, mina ajakirja Suomen Kuvalehti ja ajalehte Helsingin Sanomat, Irja ajakirju Anna, Seura ja Apu. Tellida me neid Eestisse ei jõua. Veebist saab küll osa kätte, aga kõike, kõige paremaid lugusid ei saa. Ja Eestis selliseid väljaandeid, näiteks üldhuvi ning probleemajakirju ei ole ka. Isegi päevalehte pole Eestis, mis iga päev ilmuks nagu Helsingin Sanomat. Eesti meedia on väga lame, ühekülgne ja pinnapealne selles osas, nagu kiirtoit, mille tarbimisega on kogu aeg selline tunne, et kõht jääb tühjaks.

Kas Eesti abielunaistel tuleks ka hambad välja lüüa?

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Kõigepealt olgu märgitud, et seoses hambaravihüvitise puudumisega ON paljudel Eesti naistel juba esihambad puudu. Mistõttu on olukord sama mis Vanuatul.

Aga küsimus on nendes naistes, kel sahtel veel nö täis. Mis nendega teha?

Mina omast kogemusest ütlen küll, et Eesti abielunaine on piisavalt litsakas, et ega ta truudust hoida ei mõista. Nüüd öeldakse kohe, et Irja on siis ju ka litsakas. Ma ütlen selle peale, et Irja on tegelikult Soome naine ja Soome naised on minu kogemuse põhjal truud. Neil pole vaja hambaid välja lüüa. Nad on kristlased ja oma meestele truud. Ma olen Irja käest ikka aeg-ajalt küsinud, kas temal tõesti pole tahtmist minna alfa-isaseid taga ajama, nagu Eesti abielunaised oma kõrvalt panemist õigustavad. Aga Irja vannub, et ei ole. Et mina olen talle kõige parem, kõige alfa-isasem mees.

Soome naine on mehele truu. Mida aga ei saa öelda paljude Eesti naiste kohta - nad veeretavad oma kivikesi, kirikus ei käi ja neile pole miski püha. Nagu koerad - panevad kõike, mis liigub. Vaadake kasvõi seda Kati Mututari, Eesti abielunaiste suurt iidolit. Paljud Eesti abielunaised on nagu Murutarid, väikeste variatsioonidega.

Näiteks konkreetselt minu eelmises suhtes ei suutnud Eesti naine truudust hoida. Ja minu eksnaise jutu järgi ka enamik tema abielus sõbrannasid. Ta küll lubas truu olla, anus põlvili mu ees, kui üle aisa panemisega vahele jäi, aga juba minu vanaema ütles, et litsi lubadus, see pole midagi väärt. Mu vanaemal oli õigus. Aga kuidas sa abiellu astudes tead, kas teine on lits või mitte? Ei tea ju! Näkku vaadates seda ei ütle! Kui sa just pole Ilona Kaldre või Vigala Sass. Ja kui juba abielus oled, siis on litsist maru raske lahti saada - ta kleepub su külge nagu tatt. Litsi naise puhul on see asi, et ta hoiab abielust maru kõvasti kinni, sest teab hästi, et ega ta enam mehele ei saa. Eesti naine on seetõttu nõus laskma isegi nii ennast kui oma lapsi peksta, peaasi et mees maha ei jätaks. Nõnda see Eesti eluke veereb: naised muudkui löövad litsi ja mehed muudkui peksavad.

Kusjuures mis mu vanaemasse veel puutub, siis vanaema oli väga truu ja õpetas truudust mullegi. Ta ütles, et vanasti Eesti ajal, kui tema noor oli, siis naised litsi ei löönud. Need olid üksikud, kes olid litsakad, aga üldiselt olid nad kõigile teada ja nendega keegi tegemist ei teinud. Nüüd aga, uuemal ajal on litsi löömine ehk truuduse murdmine abielunaiste seas väga au sees. Abielunaised on Tinderi põhilised kliendid ja kui kokku saavad siis vahetavad kogemusi. Kõik need abielunaiste loodud nn tüdrukute klubid, kes koos käivad, pole muud kui oma üleaisa-löömise kogemuste vahetamise kohad. Kus siis tehakse maha oma mehi ja arutatakse, kui pikk on naabrimehel. Meeste eest salajas, loomulikult. Minu enda subjektiivse vaatlushinnangu põhjal on Eesti mehed märksa truumad kui naised. Ma arvan, et põhilised suguhaiguste levitajad on Eestis samuti abielunaised - nad ju kargavad kõike, mis liigutab.

Ning seetõttu ma mõtlengi, et Eestis võiks olla lubatud abielunaistel esihambad välja lüüa. Näiteks ülemine rida. Profülaktika mõttes. Umbes nagu vaktsineerimine. Peale pulmi lepitakse kokku ja tehakse ära. Naeratus naeratuseks, aga lihtsalt muu ei aita, ma leian. Miski muu ei aita krooniliselt lõdva püksikummi vastu. Ma arvan, et isegi mu eelmine suhe oleks nõnda terveks jäänud. Hambad oleks läinud, aga abielu oleks jäänud püsima. Päris tõsiselt. Pealegi on juba paljudel Eesti naistel hambad puudu, nii et see poleks üldse kuidagimoodi imelik või nii. Minagi sain oma naise käest suguhaiguse.

Nüüd öeldakse, et ma nutan oma eelmist suhet taga. Nutan jah! See suhe oleks jäänud püsima, kui naine poleks litsi löönud. Lapsed oleks saanud koos isaga üles kasvada ja kõik oleks läinud nii nagu peab. Aga ma ei suutnud litsaka naisega koos elada ja lõpetasin selle suhte. Leidsin uue naise, kes pole litsakas ja kes sobib minuga isegi paremini. Leidsin oma hingesugulase, kes jagab minuga samu väärtusi, ses mõttes läks väga hästi. Lõin uue perekonna ja saan nautida lõpuks abielu mis on abielu. Pole vahet, et raha pole niipalju kui enne, vähemalt oleme ausad. Vaesed, aga ausad. Ega ma ju ei tea, mille kõigega mu eks seda raha teenis. Aga ma kordan: ka esimesel abielul polnud midagi viga, meil olid lapsed ja see abielu oleks jäänud püsima, kui naine poleks litsi löönud. Sellest palju ei räägita, aga Eesti abielunaiste litsakus on minu arvates suur probleem ja üks koduvägivalla ja suhete purunemise peamisi põhjuseid. Enamik koduse vägivalla juhtumeid on seotud just naiste litsakusega, kus nad saavad üle aisa löömise ees tappa. Mehed joovad end suurest kurvastusest täis ja annavad naistele kolki. Seda kõike ei oleks, kui hambad välja löödaks. Las ajavad siis oma alfa-isaseid taga, aga ilma hammasteta!

Panen üles ka vastava küsitluse.

Kas Eestis mõni poliitik vannub truudust rahvale?



USA 45. president Donald Trump allkirjastamas oma esimesi dokumente presidendina.

Demokraatia on rahva võim, eksole. Mis tähendab justkui, et president peaks olema rahva president, peaks meeldima rahvale, peaks esindama rahvast. Aga tegelikkus on selline, et neid, kes rahvale meeldivad ja kes rahvast esindavad, kutsutakse halvustavalt populistideks.

Donald Trump vandus oma kõnes truudust rahvale, see on siis Ameerika inimestele. Seda peeti halvaks tooniks. Mis on iseeenesest jabur, et rahva võimuga riigis peetakse truudusevannet rahvale halvaks tooniks.

Viimasel ajal on kombeks, ka Eestis vanduda truudust mitte rahvale, vaid riigile. Selles on oluline vahe. Tavatähenduses, isegi demokraatlikes riikides ei tähenda rahvas enam riiki. Riik, see on kari ametnikke. Poliitikud teenivad ametnikke, riigijuht teenib ametnikke, ajakirjandus teenib ametnikke, rahvas teenib ametnikke. Isegi riigijuhiks valitakse tavaliselt mõni tubli ametnik (nimesid nimetamata :D) Aga kes teenib rahvast? Aus vastus: mitte keegi.

Ma arvan, et siin on kurja juur, miks paljud näiliselt demokraatlikud riigid praktiliselt seda pole. Ja miks rahvas on üha rahulolematum. Maailmas valitseb juba tükimat aega mitte demokraatia, vaid ametnike diktatuur. Umbes nagu kunagi oli proletariaadi diktatuur. Ja kui panete tähele, kui valuliselt reageerisid ametnikud Trumpi presidendiks saamisele: et ta olevat harimatute tööliste president. Kas siis Ameerika rahvas on harimatud töölised? Aga tegelikkuses muidugi on ka see tööliste väide demagoogiline ja vale, sest Trumpi toetus oli suur just väljaspool suuremaid linnu, kus elavad kõike muud kui töölised. Need „harimatud töölised” linnades valivad tavaliselt just demokraate, ehk antud juhul Hillary Clintonit. Trumpi poolt oli Ameerika maarahvas, näiteks Teksase farmerid, kes kaardi peal võtab enda alla suurema osa riigist, maa sool. Keda on arvuliselt vähem, aga kes on viimasel ajal mobiliseerunud, sest on mures oma riigi ja rahva tuleviku pärast. Kes on palju andnud, aga pole juba aastakümneid midagi tagasi saanud.

Või kui teistpidi küsida: kes siis ikkagi riiki ülal hoiavad, kas maksumaksja raha eest pabereid sahistavad ametnikud või maksumaksjad, see on need „harimatud” töölised? Kellel see riik siis ikkagi püsib? Ega ometi mitte ametnikel?!

Trumpil on kahtlemata õigus: rahvas, ehk maksumaksja peab riigi tagasi võtma. Sest riigi lõi ju rahvas, Ameerika rahvas võitles sõjas Briti kolonialistidega omale välja iseseisvuse. Nii nagu Eesti rahvale tõid iseseisvuse lihtsad töölised Vabadussõjas, isegi 15-16-aastased koolipoisid, kui panete tähele, mitte ametnikud. Ma arvan, et ma ei pane mööda, kui ütlen, et ametnikud on ühed kõige suuremad nahahoidjad, kes ei suuda ise võidelda välja mitte ühtegi vabadust ega luua mitte ühtegi riiki, ega ka mitte ühtegi töökohta. Aga kel jätkub nahaalsust tulla teistele õpetama, kuidas tuleb elada.

Või mis?

Ka Eestis tuleks riik rahvale tagasi võidelda, heas mõttes. Ses mõttes vajaks Eesti hädasti oma Trumpi.

laupäev, 21. jaanuar 2017

USA-le sobib seksikas president


Trumpi võib ju kiruda, et on nagu Kender Sirbi peatoimetaja kohal, aga ta on vähemalt seksikas president ja USA-le sobib seksikas president.

Viimased kaks presidenti, nii Bush kui Obama olid küll toredad inimesed, jutt jooksis, aga nad olid tohutud kuivikud. Sellised professorid. Samas Bill Clinton enne seda oli väga seksikas mees - ja Hillary loomulikult polnud seda ja rahvas teda ka ei valinud - aga Bill oli seksikas, teda ka kõvasti kritiseeriti ja teda naeruvääristati, aga USA-l läks tema ajal väga hästi.

Samuti võtame Ronald Reagani - seksikas mees ja USA-l läks hästi.

John Kennedy, sama seksikas kui Trump, ja USA-l läks väga hästi.

Tahame või ei taha, aga USA-le sobib seksikas president.

Ja tegelt ma arvan, et Kender oleks teinud ka Sirbi seksikaks ja loetavaks leheks. Kas keegi loeb Sirpi, mille peatoimetaja on .... kes??? Keegi ei teagi, eksole! Keegi ei loe, keegi ei tea, täiesti mõttetu leht, aga vot Kender, kes oleks lehe loetavaks teinud, vat tema ei sobi!!! :)

See eristabki Eestit USA-st, eristab luusereid edukatest, et luuserid valivad oma ajalehti ja endid juhtima kõige suuremad luuserid. Ameeriklased ei taha olla luuserid ja valisid Trumpi. Eestit juhivad edasi .... mis nende nimed nüüd olidki?! :)

Eesti üks suuremaid hädasid ongi see, et siin püütakse olla ülipüüdlikud, ülikorralikud ja ülikorrektsed. Et mitte mingil juhul kedagi ärritada või vihastada. Kõik on sellised viimseni ära lakutud Sven Mikseri kloonid - jällegi kõik on väga toredad, mitte ühtegi paha sõna ei saa öelda, mitte ühtegi, aga mitte midagi põnevat ka ei sünni ja kõik stagneerub.

Tegelt see uus bränd, see plönn või kivi või mis ta oligi sobib väga hästi Eestit esindama - Eesti just selline ongi, surmigav ja hall nagu kivi. Püsib muutumatuna miljoneid aastaid.

Kes tahab lugeda - Trumpi eilne kõne täiel kujul eesti keeles eestinen.fi veebis

Väljavõte eestinen.fi veebist.

USA värskelt ametisse vannuatud presidenti Donald Trumpi eilne ajalooline kõne eesti keeles täiel kujul saadaval eestinen.fi veebist.

Head lugemist!

reede, 20. jaanuar 2017

ASil Võru Teataja on ametlikult pankrotiseis

Väljavõte AS Võru Teataja 2015. aasta aruandest, kus audiitor kinnitab, et firma netovara on negatiivne ehk firma on pankrotis.

AS Võru Teataja on see ettevõtte, mille selle juht Kalev Annom paljaks varastas, vehkides teiste aktsionäride ja riigi tagant raamatupidaja abil sisse aastail 2006-2009 üle 4 miljoni krooni, tänases vääringus üle 250 000 euro. Selle raha eest maksti kinni näiteks Annomi isikliku auto ja bensiini arveid, tema korteri ja suvila arveid. Selle eest sai Annom kriminaalkorras karistada ja talle määrati ÜKT tunnid, mida ta teadaolevalt ise ei teinud või lasi teha kellelgi teisel - mis on samuti kuritegu.

Nüüd, nagu näha on Kalev Annom jälle tagasi vanade liistude juures, ehk on sisuliselt asunud pettuse teele koos firma uue raamatupidaja Katrin Haga'ga, kelle abil on moonutatud firma äriseisu viisil, et see oleks söödav maksuametile, kes on suurvargusega vahele jäänud Annomi supi seest välja aidanud. Firma äriseisu moonutatakse põhjusel, et vältida pankrotti, mille järel saaks esitada nõude Annomi vastu. Praegune raamatupidaja Katrin Haga ei ole võimeline Annomi vastu nõuet esitama, kuigi Annom on firmale võlgu mitusada tuhat eurot.

Kokkuvõttes kannatavad firma töötajad, kes peavad kõik koos kinni maksma Annomi suurvarguse, ja kannatavad Võrumaa elanikud ja lehelugejad, kes on sunnitud samuti osalema suurvarga kohustuste katmises, kuna teist maakonnalehte Võrumaal ei ole.

Ja see pole veel kõik. Annom viivitas märkustega aruande esitamisega kuni aasta lõpuni, kuigi tähtaeg kukkus juba suvel, 30. juunil:



Põhjus on selles, et kuni selle ajani vältas kohtuasi Lõunalehega, mis suvel avalikustas firma pankrotiseisu. Annom andis Võru Teataja kaudu Lõunalehe kohtusse, et Lõunalehe suud kinni panna. Kui oli selge, et kohtust tuleb kaotus, esitati aruanne registrile. Mis näitab veelkord Annomi küünilisust ja pahatahtlikkust ning tema kuritegeliku tegevuse jätkumist. Annomi pätitegusid aitab kinni mätsida ja maksta maksuamet, mis on kehtestanud firmale 20 aasta pikkuse maksuvõla graafiku. Kas Eestis on mõni teine selline firma, kes on saanud võla tasumiseks 20 aastat ajapikendust? Vaevalt. Olgu öeldud, et tavafirmadele kehtib maksimaalne maksuvõla ajatamise graafiku pikkus 2 aastat.

Praegune seis on siiski selline, et AS Võru Teataja maksuvõlg koos intressiga suureneb kiiremini kui võlga suudetakse teenindada. Ehk firma ei suuda mitte kunagi oma maksuvõlga tasuda. Osa võlga on veel ajatamata ja seda sisse ei nõuta. Lihtsalt nii ongi! Ehk siis osaleb maksuamet kuritegelikus skeemis ja selle osalemise põhjus on täiesti arusaamatu. Päise päeva ajal petetakse ja varastatakse raha riigi tagant ja keegi ei sekku. Ja siis räägitakse, et ei jätku raha haiglate jaoks. Kuuldavasti on Võru Teataja juhtkond korralikult maksuametnikke määrinud. Firma on omale ostnud maksuametis eristaatuse, et Kalev Annom ei peaks firma tagant varastatud raha tagasi maksma. Nii lihtne see ongi!

Asja kohta saab lisa lugeda Lõunalehest.

Trump on uus Reagan

Trump meenutab väga Ronald Reaganit. Praegune aeg meenutab aga Reagani-eelset, Nixoni ja Carteri aega, kus üritati samuti Venemaad alistada sõjalisel teel, jälitamise ja luuramisega, mis aga ei viinud kuhugi, mis lõppes suure paranoia ja jälitamismaaniaga. Täielik fiasko, Ameerika sai igal pool lüüa. Reagani ajal loobuti Venemaaga võitlemisest sõjalisel teel, Reagan oli üle pika aja esimene USA president, kes oma Vene ametivennaga kohtus. Reagan lasi kõik vabaks ja haipis Ameerika nii üles, et venelased läksid närvi ja lammutasid oma riigi ise ära.

Ma ei kujuta samuti ette, et tänast Venemaad oleks kellelgi võimalik alistada sõjalisel teel, see on selge hullumeelsus. Ainult täis idioot saab rääkida seda juttu, et Venemaad on võimalik sõjalisel teel alistada. Mitte keegi pole peale mongolite suutnud ajaloos venelasi alistada, ja isegi mongolid ei suutnud seda täielikult, ja praegune Venemaa on mongoliriigi järglane, ehk veelgi võimsam. Kõik, kaasa arvatud Hitler on Venemaal vastu näppe saanud. Saksa riik hävines peaaegu ära pärast Venemaa sõjakäiku.

Venemaad saabki alistada ainult heaga - olla lihtsalt niipalju parem, pakkuda inimestele seesugust heaolu, mis venelased kadedaks teeb ja nad käed üles tõstavad.

TRUMP: Oleme kaitsnud teiste riikide piire ja jätnud oma piirid kaitseta

Väljavõte CNNi veebist.

Oleme kaitsnud teiste riikide piire ja jätnud oma piirid kaitseta, ütles täna pärast ametisse vannutamist oma kõnes värske, 45. Ameerika president Donald J. Trump.

Ühtlasi ütles Trump, et USA on jaganud oma rikkusi teistele, teinud teisi rikkaks ja jäänud ise kõigest ilma. Trump lubas, et mõtleb nüüd eelkõige Ameerika ja ameeriklaste peale.

Trump ütles, et Ameerika sõdurid peavad kaitsma eelkõige ameeriklasi, mitte kedagi teist. Ta lisas, et peavad lõppema tühjad jutud ja lubadused, peab lõppema lõputu hädaldamine, et midagi ei saa teha - nüüd algab tegude ajastu! Ameerika saab uuesti õitsvaks riigiks! Ja see juhtub siis, kui ameeriklased mõtlevad rohkem enda ja vähema teiste peale.

Inno kommentaar:

See on loomulikult õige. Sa ei saa teisi aidata ega olla üldse mingiks abiks, kui sa ise oled hädas. Uppuja ei saa kedagi aidata, veel vähem teist uppujat. Ameerika on liiga kaugele läinud, on ise uppuja ja see annab kõvasti tunda igal pool. Lõpuks on see kõigile halb. Seda näitab praegune aeg, kus Ameerika on end paljundanud igasse riiki ja tegelikult ei saa mitte kusagil hakkama, isegi mitte omas kodus. Kodus tuleb asjad korda teha ja siis tulla teistele õpetama, kuidas tuleb elada.

Ning, parafraseerides Trumpi - Jumal õnnista Eestimaad. Pärast kõike seda, mis on toimunud ja mis ees ootab, on seda, Jumala õnnistust Eestile eriti vaja. Sest panused on tehtud, hästi või halvasti, ja ega muud pole enam järele jäänud, kui lootus Jumala abile ja õnnistusele.

Eesti president küll erinevalt oma USA ametivennast Jumalat ei usu ja vilistab kiriku peale, eks seegi ole teatud aja märk, aga ikkagi, palugem kõik koos! See on ainus võimalus.

Paljastatud: Reet Malm on osa Savisaare trolli-võrgustikust

Tallinna Nõmme linnaosa elanik, Tallinna Rabarübliku lasteaia Vallatute rühma abi Reet Malm, kes end anonüümsetes libakontode alt kirjutatud kommentaarides õpetajaks tituleerib ja lapsevanemaid valimatute väljenditega sõimab, pole lihtsalt tavaline 50+ täidlase kehaehituse ja ülisuure egoga naisterahvas, vaid tegemist on ohtliku ja süsteemse küberrelvaga. Osaga Edgar Savisaare poolt kokku pandud trolli-võrgustikust, mille veepealne osa on Priit Kutser.

Kust ma seda võtan? Aga väga lihtne. Irja kohtuasjas Savisaare vastu (Tallinna TV on Savisaare käepikendus meedias), kus Savisaar pressib Irjalt välja 2000 eurot, soovis Savisaare esindaja, Tallinna TV finantsjuht kaasata kohtu toimikusse siinse Kohviku kommentaare. Sest need pidavat peegeldama „rahva arvamust”.

Kohtunik neid kommentaare arvesse ei võtnud, mis on loogiline, sest anonüümsed trollivabrikute poolt kokku klopsitud triibud peldikuseinal ei peegelda tegelikult mitte kellegi arvamust, peale mõne huvigrupi või tegelase.

Ja mis huvitav: kui kuni tolle kohtupäevani pommitas seesama Reet Malm seda Kohvikut siin sadade kommentaaridega päevas, siis juba kohtuistungi päeva õhtuks oli see laviin nagu noaga lõigatud. Edasi ei tulnud mitte üks piuks! Mis näitab, et tegemist oli süsteemse, kellegi poolt tellitud ja kinni makstud sihiliku laimutegevusega, et mõjutada kohtu otsust. Aga kui panete tähele, siis on see küllalt peen tegevus.

Ma kujutan ette, et Savisaarel on terve armee selliseid Reetasid, Tallinna lasteaedade või muude asutuste „abisid”, kes hommikust õhtuni küberruumis teatud isikuid või asutusi, kaasa arvatud lapsi järjekindlalt pommitavad. Mitte et see nüüd suurem saladus oleks, aga ma arvan, et seda on hea teada. Ja see trollivõrgustik elab jätkuvalt edasi.

Eestil oli oma Trump - Jüri Mõis

Täna vannutatakse USA presidendiks ettevõtja Donald Trump. Sel puhul otsitakse Eestis oma Trumpi.

Tegelikult oli Eestil oma Trump - ettevõtja Jüri Mõis. Kes oli sama aus ja otsekohene nagu Trump, kes ütles välja mida mõtles ja oli sellega paras pind silmas poliitilisele nn eliidile. Aga erinevalt USAst meil Eestis Mõisast midagi ei saanud. Ta naerdi lihtsalt välja.

Meile võib see meeldida või mitte, aga tegelikult oli Mõisal paljudes asjades õigus. Näiteks selles, et kõik peaks tulema elama Tallinna. Kas pole siis nii või? Ja peale haldusreformi nii ka läheb. Mis see haldusreform muud on kui väljaspool Tallinna elu kiirkorras väljasuretamise aktsioon. Sest tegelikult on elu juba välja surnud, lihtsalt tühjad kestad on veel alles jäänud - need tuleb nüüd lihtsalt kokku lükata. Mujal lihtsalt ei vea välja pikemas perspektiivis ja elu Eestis koondubki kõik Tallinna. Mujale jäävad üksikud metsa- ja põlluvalvurid-hoidjad. Metsa ja põldu harivad tulevikus nagunii isesõitvad traktorid ja muud masinad, inimesel sinna enam asja pole. Olgem ausad, praegugi elavad metsa- ja põllumehed juba linnades. Päris maale on jäänud üksikud külahullud ja mohikaanlased.

Või mis? :)

Mis on isa ja mehe roll?

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Olen seoses eestineni portaali tegemisega viimasel ajal jälginud aktiivselt Soome meediat ja mulle on avanenud täiesti uus maailm. Esiteks on väga huvitavad teemad, mida soomlased arutavad. Näiteks viimasel ajal mehe-naise suhted perekonnas, isadus ja emadus.

Soome vihakoolitaja Jari Koponen, kes peab vihakoolituse lehte facebookis ja tegeleb loomulikult vihakoolitusega, toob välja huvitava asja Soomes: et mehed ei oska olla mehed ega isad ning naised on emad nii oma lastele kui oma elukaaslastele.

Ma tegelikult saladuskatte all ütlen: sama asi on Eestis. Millest omakorda tuleb asjaolu, et kodudes (ja terves ühiskonnas) teevad palju kurja lapsed, kel on mehe jõud ja võim. Kellest naiste võim ja jõud tegelikult üle ei käi.

Koponen toob Soome puhul põhjuseks sõja, kus mehed läksid rindele ja naised pidid kodus olema nii ema kui isa eest. Ja pärast saabusid rindelt koju katkise hingega lapsed, kellega kodus polnud samuti midagi peale hakata. Nõnda on kasvanud üles terved põlvkonnad ilma isa-poolse turvatunde ja ema-poolse armastuseta. Noori poisse on kasvatatud lasteks oma naistele ja tüdrukuid kasvatatud emadeks oma meestele.

Koponen pakub lahendusena välja, et mehed peaks kõigepealt loobuma olemast lapsed oma naistele ja seda saab teha ainult siis, kui ka naised loobuvad meeste kui laste kasvatamisest. Ning loomulikult tuleb meestel ja isadel teadvustada oma rolli nii pere- kui ühiskonnas: olla armastuse kaitsjad ja hoidjad. Seeläbi pakutakse naistele ja emadele turvatunnet, et naised ja emad saaks pakkuda nii lastele kui tervele ühiskonnale armastust.

Koponen, kes pakub vihakoolitust, toob välja, et nii vihatundel kui isadusel on samad juured: kui turvatunnet pole, siis tekibki viha. Naised ja emad on vihased ja omadega ummikus ning esitavad meestele ja isadele ülisuuri nõudmisi, sest neil puudub turvatunne. On selge, et sellises olukorras ei saagi kellelegi armastust pakkuda. Kõik saab alguse meestest ja isadest, kes peavad pakkuma turvatunnet. Aga seda ei saa teha läbi vägivalla ja süüdistamise, läbi laps olemise.

Pean ise tunnistama, et olen nii mehe kui isana selle reha otsa astunud, et etendanud suhtes lapse rolli, aga minu teekond on olnud enda parandamine ja ma loodan, et uues suhtes olen saanud seda pakkuda, mida ma eelmises suhtes ei saanud. Uues suhtes olen enda arvates kaitsnud ja hoidnud armastust ning pakkunud seeläbi turvatunnet nii oma naisele kui lastele.

Aga keda asi täpsemalt huvitab: jälgige eestinen.fi veebi!

neljapäev, 19. jaanuar 2017

Vou! Karjääriemmede uus osa veel kuumem!

Kaader uue telesarja Working Moms 1. hooaja 2. osast.

Nagu ise näete, siis pole karjääriemme elu sugugi meelakkumine. Lapsele on kõige parem rinnapiim, aga kuidas seda tööl käies saada? Ja anda?

Üks naine näiteks peab end piima saamiseks ise töö juures rahuldama. Brrrrrr....... Päris creepy. Aga samas, see on elu!

Ega see teistel naistel kergem pole:

Appi! Eile Õhtulehes, täna Lõunalehes!



Kui eile kajastas minu kohtusaagat Tallinna Televisiooniga Õhtuleht, siis täna olen Lõunalehes ja lausa esikaanel! Koos suure pildiga minust Savisaare ja Juuli-Roosiga.

Tänane Lõunaleht tasub kindlasti osta aga mitte ainuüksi minu suurepärase ;) isiku pärast, vaid ka seetõttu, et Lõunaleht on avaldanud Võru kohtu otsuse, mis annab Lõunalehe ja Võrumaa Teataja vaidluses õiguse Lõunalehele. Võrumaa Teataja peab kinni maksma nii enda kui Lõunalehe kohtukulud.

Lihtsas keeles ümberräägituna: Võrumaa Teataja kaebas Lõunalehe kohtusse, sest peatoimetaja Kalev Annomile ei meeldinud Inno Lõunalehes kirjutatud artikkel „Maakonnalehel üleval suur maksuvõlg ja pankrotiseis”. Võrumaa Teataja nõudis, et kohus kohustaks Lõunalehte neid andmeid ümber lükkama.

Lõunaleht vaidles sellele nõudele vastu ja märkis, et võttis artikli avaldada, „kuna Inno Tähismaal on kauaaegne majanduslehes Äripäev töötamise kogemus ning ta on olnud Bonnieri ajakirjanduspreemia nominent”.

Kohus leidis, et andmete ümberlükkamiseks ei ole alust ning andis õiguse Lõunalehele. Võrumaa Teataja peab nüüd oma hiigelsuured kohtukulud - 5020 eurot!!! -  ise kinni maksma (eeldusel, et edasi ei kaeba) ning maksma Lõunalehele 550 eurot.

Olgu üks väike lõiguke vaidlusalusest artiklist teile siin ära toodud: „Võru Teataja maksuvõlg tekkis aastatel 2006-2009, mil ettevõtte raamatupidamise eest vastutas vastavalt Äriseadustikule ainuke juhatuse liige ja allkirjaõiguslik isik Kalev Annom, raamatupidajaks oli Lea Veisner. Nii Annomi kui Veisneri tegevuse suhtes algatati 2009. aasta sügisel kriminaalasi grupiviisilise kuriteo toimepanemise kohta. Uurimise käigus selgus, et Veisner oli firma arvelt kinni maksnud muuhulgas Annomi isikliku sõiduauto, korteri ja suvilaga seotud kulutusi. Kokku pandi kontrollitud nelja aasta jooksul ettevõttest kõrvale üle nelja miljoni krooni! Näiteks ainuüksi selgitusega „tšekid-lilled” kanti firma kontodelt välja nelja aasta jooksul 743 279 krooni!  Annomil oli koos Veisneriga ka ühisfirma, osaühing WRO. Vesiner sai tingimisi karistuse, Annomile mõisteti kokkuleppemenetluses karistuseks ühiskondlikult kasulik töö”.

Head lugemist :).

kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Kes veel ei teadnud: Soome jõudis televisioon Eesti kaudu

Väljavõte eestinen.fi vceebist.

Veel 1950ndatel oli Soome tehnoloogiliselt mahajäänum kui Eesti. Näiteks esimesed telesaated jõudsid soomlasteni hoopis Eesti kaudu, kui Eesti televisioon edastas 1955. aasta sügisel saateid soome keeles.

Lähemalt loe eestineni veebist.

Kohvik paljastab: CIA-leaks

NLiidu radarite kaart, väljavõte CIA veebist.

Imesid juhtub: USA president Barack Obama andis eile enne ametist lahkumist armu endisele USA armee sõdurile Bradley Manningule (uue nimega Chelsea Manning - ta nimelt vahetas sugu). Mäletate, see oli see mees, kes süüdistuse kohaselt lekitas Wikileaksile üle 700 000 salajase dokumendi ja keda üksvahe peeti kõige suuremaks riigireeturiks läbi ajaloo. Manningule määrati 35 aasta pikkune vanglakaristus.

Ja nüüd, justkui üleöö tegi USA luureagentuur CIA omamoodi leaks'i, kui avaldas täna üle 13 miljoni lehekülje varem salastatud dokumente, kaasa arvatud külma sõja aegsed paberid NLiidu kohta. Osa neist puudutab ka Eestit, näiteks ülal toodud kaart NLiidu radarijaamade kohta. Veskitagusel Peipsi ääres oli üks olulisemaid jaamu NLiidus. Võibolla keegi Kohviku lugejatest teab sellest midagi täpsemalt rääkida. :)

Mõningad täpsustused Õhtulehe artikli asjus

Lugesin läbi. Väga asjalik artikkel.

Tõepoolest - minu Eestisse tulek oli seotud ka Tallinna Televisiooni seriaaliga „Savisaare protsess”. Mul oli väga hea meel, kui Savisaar mulle sellise ettepaneku tegi, ses seriaalis prokuröri mängida. Ma olin ju prokuratuuris töötanud ja oleks olnud igavesti äge vanas tuttavas rollis üles astuda. Seepärast olingi rõõmsalt nõus ja päri ka näitlejatasuga, mis pidi olema 200 eurot võttepäeva eest. Ma ei teagi, millisena ma seda seriaali prokuröri ette kujutasin, aga ilmselt kurja, kortsus kulmude ja umbuskliku pilguga. Prokuröri töö on karm, see võib inimese kalestada ja inimlikkuse unustama panna.

Mu seisukoht muutus aga kardinaalselt, kui seriaali stsenaariumi nägin. Appi, mõtlesin ma. Seal portreteeriti prokuröre kui täielikke idioote, kes oskavad ainuüksi küüsi lakkida ja mobiiltelefoni näppida. Ja mina oleksin siis pidanud sellist prokuröri mängima. Mitte kurja, vaid üdini rumalat. Süüdimatut. Ka seriaali kohtunik, keda pidi Tallinna TV esialgse plaani järgi kehastama Ene Järvis (pärast kehastas siiski Merle Talvik, Ene Järvis ilmselt keeldus), polnud seriaali stsenaariumi järgi eriline ajuhiiglane, pigem vastupidi - nõrk ja mõjutatav. Ainus tarkpea oli advokaat ja temast veel suurem tarkpea oli muidugi Savisaar ise.

Mõtlesin kõikidele oma vanadele kolleegidele prokuratuuris ja kohtumajas. Oma juhendajale Dilailale, keda sügavalt austan. Kadunud Hinge Brandtile, kelle õpetussõnad noorele abiprokurörile on mul siiani meeles. Ausatele kohtunikele Leo Kunmanile, Alari Möldrele, Märt Tomingale ja paljudele teistele. Kõik nad olid kõike muud kui rumalad. Ekslikud jah, sest igaüks eksib vahel, kuid rumalad mitte kunagi. Ma ei tea ühtegi prokuröri, kes käituks kohtusaalis nii nagu Savisaare protsessi prokurör. Sellist prokuröri ei võetaks prokuratuuri töölegi, eksamikomisjon hoolitseks selle eest :).

Tekkis tõrge. Tundsin, et ei suuda selles rollis üles astuda. Pidasin mitme tuttavaga nõu. Küsisin, mida teha. Lõpuks otsustasin, et lähen siiski kohale, nagu Savisaar soovis, ja saan temaga kokku, aga seriaalis ei osale. Inno broneeris piletid.

Kuid lendamise päeva hommikul oli Roosil palavik ja väike köha. Juuli oli samuti kergelt tõbine. See tähendas, et lennata me ei saanud. Teatasin Tallinna TV-le, et lapsed jäid haigeks, ja nemad teatasid mulle vastu, et kahju küll, aga seriaali võtteid nad edasi lükata ei saa. Võtavad prokuröri rolli professionaalse näitleja. Mis seal salata - mul oli selle üle väga hea meel.

Kui Savisaar palus, et kirjutaksin seriaalist arvustuse, siis olin sellega nõus. Režissööri töö oli ju suurepärane, natuke sellises nordic noir stiilis, aga Rando Pettai ongi väga hea režissöör. Ka näitlejad tegid oma tööd hästi - ei olnud nende süü, et prokuröri ja kohtunikku oli kujutatud Savisaarele sobivas stiilis.

Nii et lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. Mina ei pidanud oma südametunnistusega kompromissi tegema ja oma vanu kolleege naeruvääristama ning Savisaar sai oma seriaali. Mitte miski ei viidanud sellele, et ta minu peale pahane oleks olnud. Vastupidi, ta isegi ütles mulle: „Väga hea, et nii läks. See näitleja oli oma rollis väga hea ja tead, ma arvan, et sina polekski nii kurja prokuröri mängida suutnud.” Ega oleks jah. Asi selles ongi, näitleja suudab mängida ükskõik millist rolli, isegi mitte tõele vastavat ja naeruväärset, aga kui sa oled ise prokurörina töötanud ja tead, millised on prokurörid tegelikult, kui rasket tööd nad teevad ja millist hinda nad selle eest maksavad (just seesama kalestumine), siis pead ikka väga külm ja kalkuleeriv inimene olema, et seda kõike naeruvääristada.

Savisaarega on aga sedasi, et kõik on hästi senikaua, kuni sa kõik tema korraldused vastuvaidlematult täidad. Kuni ma talle Kesknädalasse artikleid kribasin, saime suurepäraselt läbi, Savisaar kiitis mind ülivõrdes ja helistas iga natukese aja tagant, et niisama jutustada või nõu küsida. 2000t eurot ei maininud keegi. Ainult seda uuris Savisaar, et millal me Eestisse tuleme. Kui kuulis, et juulis (riim nonintended :)), siis oli rahul ja ütles, et väga hea, tal ongi meile uus koostööettepanek.

Probleem tekkis alles siis, kui ma seda neetud artiklit politsei ja prokuratuuri vigade kohta õigeks ajaks valmis ei saanud. Siis võttis minuga ühendust Toomas Lepp ja ütles, et 2000 euro küsimus on „lahenduseta”.

Selline pehme väljapressimine ongi see, mis mind Savisaare ja tema konglomeraadi asjaajamise puhul kõige rohkem närvi ajab. Räägi siis otse ja ausalt, lepime midagi kokku ja saa palun aru, et kui laps on haige, siis lükkub KÕIK muu tagaplaanile. Isegi Savisaar. Jah, isegi Savisaar. Ei saa olla nii suur egoist, et eeldada, et Savisaar on kõige tähtsam, ka inimese enda lastest tähtsam.

Kui aus olla, siis ma arvan, et just see Savisaarele saatuslikuks saigi - egoism, mania grandiosa. Mina, mina, mina - mentaliteet. Teistest üle sõitmine. Inimestega manipuleerimine. Mitte aru saamine, et oma sõpru ja kaasvõitlejaid tuleb hoida ja austada, mitte tagant piitsutada ja kontrolli all hoida.

Nõndaks siis. See puudutas Savisaart. Ja Tallinna Televisiooni sel ajal, kui seda kontrollis veel  - läbi Toomas Lepa - Savisaar. Ma loodan südamest, et tänast Tallinna Televisiooni enam Savisaar ei kontrolli ja me saame omavahel kokkuleppele.

Putin: Vene seksitöötajad on maailma parimad!

Väljavõte The Times'i veebist.

Kas te kujutate ette, et mõni Eesti või isegi Euroopa liider midagi sellist ütleb. Aga Vene president Vladimir Putin ütleb! Kusjuures väga hästi öeldud! Ja näitab, et ta ei häbene seda.

Putin ütles seda seoses sellega, et Donald Trump olevat Moskvas käies kasutanud sealsete tüdrukute teenuseid. Ja et see olevat nüüd oht USA rahvuslikule julgeolekule. See on umbes sama totter kui väide, et Setumaal salasigarette pappkastides üle piiri vinnanud vennikesed olid FSB agendid.

Seksitööstus on kogu maailmas üks suuremaid tööstusharusid. Interneti 90% liiklusest on porno. Tallinnas ma pakun 50% turistide rahast läheb lõbumajandusse. Lõviosa turiste tuleb Eestisse seksi, ehk siis kaunite naiste pärast. Aga paljudes riikides, sealhulgas Eestis seda maailma vanimat tööstusharu millegipärast häbenetakse. Kuigi see aitab hoida abielusid koos ning paadunud retse vaos. Ja toob raha sisse.

No igal juhul Putin ei häbene. :)