laupäev, 29. aprill 2017

Miks ma jätsin lapsed vägivaldse naise juurde ja miks see oli ainuõige otsus

Minu käest on tihti küsitud, miks ma jätsin oma lapsed vägivaldse naise juurde. Olen ise ka selle peale mõelnud ja seda isegi kahetsenud. Aga tegelikult pole siin midagi kahetseda, sest see oli ainuõige otsus. Olukorras, kus ma olin, ei olnud muud võimalust. Miks?

Seletan lähemalt. Esiteks on mehe olukord suhtes keerulisem. Mitte keegi ei usu, et näiteks naine on vägivaldne ja mees mitte. Näiteks kui oleks juhtunud, et ma oleksin kasvõi enesekaitseks naise vastu käe tõstnud, nagu juhtus literaat Mihkel Kunnusega tema enda seletuse järgi, mida ma isegi usun, siis oleks mind kohe kriminaalkorras süüdi mõistetud. Kohe. Naine aga, nagu minu juhtumi puhul selgus, võib meest peksta nii kuis ise soovib ja midagi ei juhtu, sest keegi seda lihtsalt ei usu, või ei pea seda millekski. Kellegi all pean silmas eelkõige politseid ja prokuröre. Naise jaoks muutub asi tõsiseks alles siis, kui ta mehe teise ilma saadab. Naine saab karistada alles siis, kui mehe ära tapab. Aga ka see ei pruugi olla piisav, kui ta suudab ära tõestada, et ta tegi seda enesekaitseks. Nii et igal juhul on naine eelisolukorras.

Teine asi on psühholoogiline surve. Mehed üldiselt on väga tundlikud psühholoogilise surve suhtes. Näiteks minu suhtes oli naine väga provokatiivne, vehkis noaga, ähvardas, sõimas, laste kuuldes muidugi, et tapab mu ära, tekitab kehavigastuse. Mul oli tükk tegemist, et selle kõige juures rahulikuks jääda. Pidin end väga kõvasti sundima. Aga mul tekkis hirm, ja ma arvan, et põhjendatud, et kui see nii edasi läheb, siis ei suuda ma enam rahulikuks jääda. Ma polnud endas väga kindel. Sest naise surve üha suurenes, ta tuli mulle kätega kallale, rebis riideid lõhki ja mult nõudis päris suurt pingutust, et ta eemale tõrjuda nõnda, et ta end ei vigastaks. Sest naine seda just sooviski - et rüseluses saab ta kannatada ning siis teatab kohe politseisse ja mind pannakse vangi. Mu naisel oli seoses ametiga igal pool tuttavaid ja ta oleks mind pikaks ajaks trellide taha saatnud, erinevalt Mihkel Kunnuse kaasast, kes oli märksa vähem võimekas. Ühtlasi kartsin ma, et rüseluses võivad kannatada saada lapsed, sest ühel korral, kui naine mind ründas, tuli laps samal ajal voodist välja meie juurde ja mul oli tükk tegu, et jälgida, et lisaks naisele ei saaks viga laps või lapsed. Ma polnud kindel, et suudan naise vägivallahoogude eest kaitsta lapsi.

Samuti kartsin, et kui ma ise lastega minekut teen, siis mõistetakse mind süüdi laste varguse eest, või mis veel hullem - naine vigastab lapsi, selliseid juhtumeid on olnud, või laseb ta kellelgi lapsi vigastada, sest nagu öeldud, mu endine naine oli sellistes asjades üsna võimekas. Ta korraldas näiteks Nõmmel ümberkaudsete koerte mürgitamise rotimürgi abil. Ja minu kui mehe võimalused olid kahjuks väga limiteeritud. Mees peab väga mööda nööri käima, kui tahab ellu ja vabadusse jääda.

Tegelikult ei saagi mees midagi ette võtta sellises olukorras ja ei tohigi. Iga asja seoses naise või lastega käsitletakse mehe kahjuks. Nii see paraku on. Ma võin seda öelda omaenda kogemusele tuginedes. Ja pealegi, laste heaolu ja õiguste eest seismiseks vägivaldsetes suhetes on loodud tänapäeval lastekaitseasutused. Nemad peavad seisma kriisiolukorras laste õiguste eest, mitte mees. Mehel puuduvad selleks võimalused. Pealegi, vägivaldses suhtes, kus laps on ohver, hoiab laps vägivaldse vanema poole ja tunnistab teise vanema vastu. Sest muidu saab laps veelgi rohkem peksa.

Nõnda tegelikult polnud mul valikut, kui et ise ära minna ja lapsed naise juurde jätta. Ma pidin kõigepealt maha rahunema ja selgusele jõudma, mida ja kuidas ette võtta. Siis kohtasin täiesti juhuslikult Irjat ja oleme siiani koos olnud, nüüd juba 12 aastat. Ja nagu ma kartsin, siis ega politsei ega prokurörid naise vägivaldsust ei uskunud ja lapsi ma ka enda juurde ei saanud. Nüüd on mul uus pere ja uued lapsed ja elu läheb edasi. Mehe jaoks ongi kõige mõistlikum luua uus pere. Niipalju kui ma tean, siis kõik mehed, kes on jäänud endise naisega laste pärast võitlema, on kõik lõpuks kaotanud, lõpetanud suure depressiooni ja tervisehädadega. Kuni selleni välja, et mehele on kehtestatud nii naise kui laste suhtes lähenemiskeeld. Ma ise ka võitlesin, kulutasin palju aega, raha ja närvirakke, aga lõpetasin niipea, kui sain aru, et see on mõttetu võitlus. See ei vii kuhugi. Mees jääb selles võitluses igal juhul kaotajaks ja lõpuks veel kõiges süüdi.

Mul on küll vanast suhtest kaelas elatise kohustus, aga ükskord lõppeb see ära ja siis ma saan täielikult pühenduda oma uuele perele ja lastele. Mul on kogu aeg silme ees ka Irja isa, kes võitles elu lõpuni oma varasemast suhtest saadud poegade eest, andis ja tegi kõik mis võimalik, aga pojad vihkasid teda ikka elu lõpuni. Sest pojad olid isast ära võõrutatud ja seda enam millegagi ei muuda.

29. aprill. Üks naljakas asi seoses Juulikesega


Mul tuli meelde üks naljakas asi seoses Juulikesega, millest ma vist polegi varem rääkinud. Nimelt on teatud helid, mille peale Juulike kindlasti üles ärkab. Paljudel angelmanidel on helisid, mis neid kas ärritavad või segavad. Näiteks üks Juulikesega sama vana inglipoiss ei kannata üldse suupilli häält ja hakkab seda kuuldes hüsteeriliselt nutma. Juulikesel pole suupillide vastu midagi, küll aga ärkab ta alati, kui ma näiteks kardinaid tõmban ja kardinapuu natuke krigiseb. Seepärast tõmban aknale öökardinad ette alati enne, kui Juulike magama läheb. 

Teine asi on aevastamine. Kui Juulike on magama jäänud ja keegi siis aevastama juhtub, siis on ta kui  ussist nõelatuna üleval ja teda on väga raske uuesti magama saada. Selle iseärasusega seoses on meil päris mitu naljakat olukorda olnud ja eile õhtul sain südamest naerda, kui Inno ühtäkki kui püssikuul voodist üles kargas ja vetsu jooksis. Ma arvasin esiti, et tal läks kõht lahti ja vist hüüdsin talle isegi midagi järele, aga siis kuulsin, kuidas ta WCs aevastas. Mitu korda järjest :D  See oli nii naljakas, et mul pidid suurest naerust tilgad püksi tulema. Kujutan ette, kuidas ta ühel hetkel aru sai, et aevastus on vältimatu, ja otsustas selle spurdi ära teha, teadmata, kas jõuab enne aevastama vetsu või mitte :DDD  Ma olen ise ka sageli sellises olukorras olnud. Vahel olen aevastuse lihtsalt pihku või teki sisse lämmatanud, aga üks kord oli see atšihh ikka nii korralik, et Juulike ärkas vaatamata ettevaatusabinõudele üles. Nii et jah, kindlam on WCsse joosta.

Samas on hääli, mille peale Juulike ei kõssagi. Ükskord hakkas meil näiteks köögis elektrooniline äratuskell üürgama ja ikka nii kõvasti üürgama, et väga kõva unega Inno voodist püsti kargas ja segase näoga ringi vahtis. Ta jooksis kööki ja oli vihane, et äratuskella nuppu kohe üles ei leidnud, olles veendunud, et kohe ärkab üles ka Juulike. Aga võta näpust - Juulike põõnas kui nott, isegi ei liigutanud. 

Samuti ei häiri teda karvavõrdki joodiku karjumine akna all, pesumasina mürisemine või televiisori hääl. Aga vot see kardinate tõmbamine ja aevastamine. 

Õnneks on meil WC küllaltki voodi lähedal ja sinna jõuab üldjuhul enne kui aevastus välja pääseb :). 

Pildil magav Juulike Lissabonis. 

Vaktsineerimisest (väga vihane naine kirjutab)

Mind ajab ilgelt närvi, kui jälle see vakstineerimise teema üles võetakse. Mitte teema algatamise pärast, vaid sellepärast, et sel teemal võtavad sõna inimesed, kelle suust tuleb välja nii uskumatut paska, et see ajab öökima. Nagu nüüd see, et võtame vaktsineerimata laste vanematelt toetused ära.

Kui miski asi on vabatahtlik ja vaktsineerimine seda on, siis on see iga vanema enda otsus, kas oma last vaktsineerida või mitte. Kui see olukord teile ei meeldi, siis palun, tehke vaktsineerimine kohustuslikuks. Trahvige vanemaid, kes oma last ei vaktsineeri. Või valige välja olulisemad vaktsiinid ja tehke need kohustuslikuks. Ja trahvige vanemaid, kes neist keelduvad.

Aga palun lõpetage see jube möga ja ajudele hakkav survestamine olukorras, kus vaktsineerimine ei ole kohustuslik. Miks peaks üks vanem oma last vaktsineerima, kui on hulk neid, kes ei vaktsineeri? Olukorras, kus vaktsineerimine on vabatahtlik? Ei ole põhjust. Pealegi ei hüvitata Eestis praegu vaktsineerimisest tulenevaid kahjustusi, mis teeb otsustamise ülilihtsaks.

Nii et kui olukord teile muret teeb, siis jumala pärast, kehtestage selged reeglid, selged normid, et nad oleks kõigile võrdsed ja üheselt arusaadavad, mitte ärge tehke vanematest patukotte, kui nad kasutavad oma seaduslikku õigust valida. Nagu ei ole võimalik olla pooleldi rase, nii ei ole olemas oluorda, kus käitumine on pooleldi seaduslik. Käitumine on kas seaduslik või ebaseaduslik. Lapse mitte vaktsineerimine on Eestis hetkel seaduslik, taguge see endale peakolu sisse. Perearstid ja pereõed esimesed järjekorras.

Kuidas küll inimesed, kaasarvatud perearstid võivad olla nii lollid, aru ma ei saa!

Kelle voodis peaks magama laps?



Eveliis kirjutas huvitava postituse sellest, kuidas tema nelja-aastane tütar on okupeerinud tema koha tema ja ta mehe Mareki ühises abieluvoodis, magades seal koos oma isaga, mistõttu Eveliis ise on olnud sunnitud kolima lapse tuppa. Eveliis on hädas, sest ka tema mees pooldab sellist korraldust ja neil ei ole enam võimalust naise ja mehe elu elada.

Eveliisi kirjeldus tõi mulle meelde minu lapsepõlve. Ka mina olin oma isaga väga lähedane ja magasin tema toas. Tõsi, mitte isaga ühes voodis, aga ma vedasin oma väikese kušeti tema tuppa ja paigutasin selle tema voodi kõrvale. Ja magasin seal. Kus magas ema? Ema magas oma toas. Mu isal ja emal oli kummalgi oma tuba - mingil hetkel pärast minu sündi, ma ei teagi, millal täpselt, oli nende suhe muutunud sõprussuhteks, mehe ja naise füüsilist lähedust seal enam ei olnud.

Seega tundus mulle ülimalt loomulik, et ema magab oma toas. Mina klappisin rohkem isaga, kuna isa oli soe inimene. Tal oli alati minu jaoks aega ja kuna ta oli lugenud palju huvitavaid raamatuid ja teadis maailma asjade kohta kohutavalt palju, siis oli temaga ka metsikult huvitav. Sageli arutasime hiliste õhtutundideni, kui ema oli juba ammu magama läinud, erinevaid asju. Tema oma voodis ja mina sealsamas, tema kõrval, oma voodis. Või vaatasime koos telekat. Kuna isale meeldisid kriminaalseriaalid ja Alfred Hitchcock, siis vaatasin ka mina kriminaalseriaale või Alfred Hitchcocki. Ema armastas seebikaid nagu „Ka rikkad nutavad” ja „Lihtsalt Maria”, aga kuna mina seebikate vastu huvi ei tundnud, siis temaga ma telekat ei vaadanud. Veel armastas ema käsitööd teha ja aias toimetada (kui isa teadis kõike Dickensist ja Balzacist, siis ema teadis kõike roosiistikutest), aga jällegi, kuna minul nende tegevuste vastu huvi polnud, siis ei saanud me ka neid asju koos teha. Okei, oleksime võinud koos suppi keeta, kuna ema armastas erinevaid suppe keeta (erinevalt isast, kes armastas kokata rasvaseid praade), aga kuna ema ei lasknud mind süüa tehes köökigi, kartes, et põletan seal näpud või lõikan endale nogaga sisse, siis jäi see ühistegevus ära. Ja nii oligi, et tegin kõiki asju koos isaga. Kuna tema tundus mulle huvitavam ega ajanud mind ühegi tegevuse juurest ära. Isegi kui garaažis autot remontis või nuge teritas.

Eks oma põhjus oli ka selles, et isa oli loomult aval ja suhtlemisaldis, ema aga kinnine ja eemalehoidev, kõigesse ja kõikidesse umbusuga suhtuv. Isa oli pluss, ema miinus. Laps tajub sellise asja ära ja hoiab selle poole, kellega tal on lihtsam suhelda. Kelle moodi ta ise rohkem on. Kuna mina ise olen samuti aval ja suhtlemisaldis, siis hoidsin isa poole. Küllap on see nii ka teistes ema-laps-isa suhtekolmnurkades. See ei tähenda seda, et teist vanemat kuidagi vähem oluliseks peetaks. Lihtsalt lapsel on selle teise vanemaga keerulisem suhelda, ta ei saa temaga nii lihtsalt kontakti.

Nüüd meie perest. Meie Innoga oleme küllaltki samasugused (kui see erinev kuuma ja külma taluvus välja arvata) ja seda peegeldab ka Roosi, kes jookseb kord ühe, kord teise juurde. Okei, praegu vast rohkem minu juurde, kuna ta on veel rinnalaps ja rinnalapsele on alati ema tähtsam. Aga ei ole ühtegi märki, et ta üht teisele eelistaks, end ühe juures ebamugavamalt tunneks kui teise juures. Kui tal tuleb tuju tantsida, siis peame mõlemad temaga mööda põrandat keerutama. Sama lugu joonistamise ja klotside ehitamisega. „Koo, koo, koo!” käsutab Roosi meid mõlemat. „Istu ka!” , „Söö ka!” jne jne. Vahel üritab ta oma tegevustesse kaasata ka Juulikest, kes siis üritab oma armsal kohmakal moel väikese õega sammu pidada. Kui Roosi saab aru, et Juuli päris kõigega hakkama ei saa, siis tuleb ta talle appi. Annab näiteks ülemistelt riiulitelt asju kätte, otsib tema joogipudeli üles, pistab talle toidupalukesi suhu ja nii edasi :).

Magamine on meie peres korraldatud sedasi, et igaüks magab oma voodis ehk siis meie Innoga magame oma voodis ja kumbki laps oma voodis. Seda juba sündimisest saadik. Kui keegi tahab öösel rinda, siis võetakse ta selleks ajaks meie voodisse, aga pärast kõhu täis söömist tõstetakse oma voodisse tagasi. Mulle tundub selline korraldus loomulik ja ka Roosi ei ole selle vastu protesti väljendanud. Tema voodi on talle tähtis koht, kus on tema karud ja muud kaisuloomad ning kuhu ta vahepeal veab oma raamatuid. Emme ja issi suur ja lai voodi on talle sootuks muuks otstarbeks kui magamiseks. See on selleks, et selle pealt päeval padjad ja tekid maha pilduda ning seal nõrkemiseni hüpata :).

Pildil meie voodi Lissabonis. Meie lapsed kasutavad emme ja issi voodit päevaseks mängimiseks.

reede, 28. aprill 2017

Migrandisõda Euroopas

Euroopa Liidu riigid olid harjunud kõik Brüsselist tulnud idiootsused alla neelama. Kuni tuli Brexit.

Euroopa on sõjas. Hübriidsõjas. Mille relvadeks on migrandid. Kui Saksamaa ei saanud oma võimu kehtestada majanduslikult, siis tehti seda läbi migrantide. Saksamaa juht proua Merkel kutsus miljonid migrandid Euroopasse ja läbi nende hakkas Saksamaa end kehtestama. Üle Euroopa tantsisid valitsused Saksa taktikepi järgi ja mätsisid migrantide kuritegusid kinni ning tegid terrorirünnakute peale head nägu. Kuni inglastel sai sellest jamast villand. Ja varsti saab teistel ka.

27-28. aprill. Selline tunne on, et jään püsti seistes magama



Ma ei saa aru, mis värk on. Juba teist päeva on mul peal metsik uni. No nii metsik uni, et kui täna Roosiga jalutamas käisime, siis mul oli tublisti tegemist, et tal kannul püsida. Sest ma pidin iga natukese aja tagant seisatama, et haigutada. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina ei saa käigu pealt haigutada. Roosil muidugi mingit und polnud. Tema oli täna eriti vilgas ja sibas väga kiiresti edasi. Õnneks siiski mööda kõnniteed. Sõidutee teda ei huvita. Kõnnitee on palju ägedam, sest sealt saab kive ja vanu lehti üles korjata. Kõnniteel võib olla ka selliseid vahvaid asju nagu see veevõtukoht Katariina alleel. Roosile meeldis vee sees siputavaid vihmausse vaadata ja kraanist välja pahisevat veejuga katsuda.

Kui koju jõudsime, siis olin ma nii väsinud, et oleks peaaegu püstijalu magama jäänud, aga kuna ilm oli palju ilusamaks läinud, siis tahtsid välja tulla ka Inno ja Juulike. Ei jäänud siis mul muud üle kui ennast jälle riidesse panna. Roosi oli samuti uuesti välja minemisega päri ning me seadsime sammud Tamula äärde, kus Roosi hakkas kohe liiva sees lustima.

Õnneks ei pidanud me seal pikalt olema, sest päike läks pilve taha ja Inno tõmbas nina vingu. Ta tõmbab alati nina vingu, kui päike pilve taha läheb. See tuleb sellest, et tal on hispaania juured. Minul on soome juured ja mina tõmban nina vingu siis, kui päike väga soojalt paistma hakkab. Meil on Innoga selline ütlemine, et kui minul hakkab väljas juba kergelt paha, siis temal hakkab juba hea :). Teisest küljest sobime me hästi, sest tema saab mulle esmaabi anda kuumarabanduse ja mina talle alajahtumise puhul :D.

Käisime veel poes ja sättisime ära koju. Kodus pugesin kohe linade vahele.Täpselt nagu eile. Kui kell saab kolm, siis saavutab mu unisus haripunkti ning ma praktiliselt kukun voodisse.

Pagan seda teab, mis mul viga on. Kahtlustan siberi unekatku. Ärge seda nüüd guugeldama hakake, ma mõtlesin selle praegu ise välja. Mis ei tähenda, et sellenimelist tõbe olemas ei võiks olla. Igatahes pean ma nüüd lõpetama, sest tukk tuleb peale.

Üleval pildil Roosi Katariina allee veevõtukohta uurimas.

Venemaa häda: USA kopeerimine

Venemaad on küll tavaks Eestis kritiseerida, aga seeläbi kritiseeritakse ka Eesti suurimat liitlast: USA-d. Miks? Sest Venemaa on USA koopia.

Eestis ja ka mujal arvatakse ekslikult, et USA on demokraatia. Ei ole. Näiteks sõnavabaduse indeksis on Ameerika kusagil alles viiendas kümnendis, uuringute järgi on USA riigikord oligarhia. Ehk siis võim on koondunud väikse grupi väga rikaste inimeste kätte. Demokraatia valitseb maailmas, paradoksaalsel kombel Põhjamaades, näiteks Soomes ja Rootsis, millesse Eestis sageli põlastavalt suhtutakse.

Kui Eesti kõigub oma ideaalides Põhjamaade ja USA vahel nagu kits kahe heinakuhja vahel, siis Venemaa on võtnud eeskujuks USA. Ja sellega teinud tegelikult suure vea ja endale karuteene. Venemaa ja ka Eesti ning muu endise NLiidu jaoks sobiks tegelikult Põhjamaade, näiteks Soome mudel. Sest see on rahva võimule kõige lähemal.

USA eeskuju tõttu ajab Venemaa ka ekspansionistlikku välispoliitikat, võistleb selles osas USA-ga, mis aga Euroopasse ei sobi. Selline USA-lik lähenemine mõjub Euroopas nagu sadul sea seljas. USA huvi on sõdida, aga Euroopas keegi sõdida ei taha, sestap suhtutakse Euroopas USA-sse kerge irooniaga. Nii USA kui Venemaa on viimastel aastakümnetel otsinud maailmast maid ja rahvaid, kes tahaks sõdida ja osta relvastust. Vähesed võtavad vedu. Ukraina suudeti lõpuks sõtta meelitada, aga on selge, et enamik ukrainlastest sõdida ei taha ning see sõda seal kaua ei kesta.

Venemaa peaks oma USA kopeerimise jätma kus see ja teine ning võtma eeskuju Soomest. Sellega oleks Venemaa palju tõsisem tegija kui USA, mis on maailmas omandamas narri kuulsust. USA poliitikat võib mõista ajaloolise tausta tõttu, kuna USA-sse saadeti Euroopast välja mõrtsukad ja vargad, kes ühel hetkel vangivalvurid ja Ameerika põliselanikud maha lõid ja oma riigi tegid. Venemaa on ajalooliselt olnud vastupidi, vaimu kandja, Euroopa kultuuri üks hällidest.

Ameeriklasi imetleti ja austati aastakümneid nende raha pärast, aga nüüd on hiinlased rikkamad kui ameeriklased.

Minu virtuaalne sõber Facebook

Martin Fordi raamatu Rise of the Robots esikaas. Müügil Amazoni veebipoes.

Martin Ford kirjutab raamatus Rise of the Robots, et robotid on töötegemises inimestest juba efektiivsemad, kuna nad on muutunud õppimis- ja arenemisvõimeliseks.

Üks suurepärane näide robotist on Facebook. Kuigi Facebook justkui võimaldab suhelda sõpradega, on Facebook ise virtuaalne sõber, kes vahendab mulle teisi inimesi, nn sõpru. Tegelik sõber on Facebook, kellega võib veeta terved päevad, kes pakub mulle lisaks kontaktile teiste inimestega huvipakkuvaid teemasid, toitu, meelelahutust, mida iganes. Ja kes on õppimisvõimeline, kes jälgib, mida ma teen, mis mulle meeldib ja kes talitab vastavalt sellele. Pole ime, et inimesed päevad läbi Facebookis istuvad, ehk siis veedavad aega selle virtuaalse sõbra seltsis.

Facebook on kõige ehtsam robot. Tehisajuga robot. Ta on igal pool: arvutis, telefoni, kella sees. Robotid mitte ainult ei võta omale inimeste töökohti, vaid pressivad end kõige suuremaks sõbraks ja kaaslaseks.

Kas inimesel on selles robotite poolt loodud ja kujundatud keskkonnas parem elada? Hea küsimus.

Eesti on saar. Kas saarele raudtee ehitamine on otstarbekas?

Üks mõte seoses Suure Eesti Raudteega: Kui ida transiit ära kukkus, siis on Eesti põhimõtteliselt saar nagu Island, mille puhul tuleb arvestada, et siia pääsebki kas laeva või lennukiga. See on uus reaalsus. Saarele raudtee ehitamine on väga kulukas ja miljonilise rahvakillu puhul ebamõistlik.

kolmapäev, 26. aprill 2017

Kuidas liidu ühes otsas paksemat suppi keeta

Kunagi nõuka aja lõpus, kui Eestis arendati IME-t ja kõik olid hästi optimistlikud, töötasid Eesti taibud väljas süsteemi, kuidas NLiidu ühes otsas ehk siis Eestis paksemat suppi keeta kui mujal. Selle kohta tegid isegi toonased tudengid, Indrek Neivelt TPI juures ja Aare Järvan TRÜ juuures teadustööd. Mis aitas Eestit kõvasti edasi ja andis Eestile pärast NLiidu lagunemist teistest parema stardipositsiooni. Asi seisnes lühidalt öeldes kunstlikus inflatsiooni kiirendamises.

Nüüd aga on Eesti liidus, kus eestlased, kuidas nüüd öelda, pole just kõige teravamad kriidid karbis. Sest kuidas muidu põhjendada seda asja, et majandussanktsioonide tõttu kõige rohkem kannatavast Eestist viiakse ühte pidi läbi tuhandeid Mercedese autosid riiki ja teist pidi voolab Eesti majandusvööndi kõrvalt läbi gaas riigist, millega peaks seoses sanktsioonidega olema kõik majandussuhted katkestatud. Mis näitab, et ajal, kui Eestis helbitakse lahjat körti, vitsutatakse liidu teises otsas sellist borši, kus lusikas püsti sees seisab.

Või olen ma millestki valesti aru saanud?!

Üksikemasid (ja ühes sellega kõiki naisi) solvanud Oviir võiks suupruukimise asemel sukka kududa

Nonii, nüüd on selle aasta ema üha piinlikumaks muutunud diskussiooniga liitunud ka Merle Klandorf, kes asus Siiri Oviiri steitmenti, et aasta ema saab olla ainult abielus naine, kaitsma.

Mina ütleks selle kohta seda, et siit te näete, miks üksikemade olukord Eestis nii kehv on. Kui isegi Naisliit suhtub üksi oma lapsi kasvatavatesse naistesse sellise halvakspanuga, praakides nad pikema jututa aasta ema konkursilt välja, siis mida ülejäänud ühiskonnalt tahta? Naisliit, kes peaks just üksikemasid kaitsma ning neid igal võimalusel tunnustama?

Oviiri ja Klandorfi arvates on abielus naine nagu aadlidaam, täieõiguslik upstairs, aga üksikema kerjusnaine, veel madalam kui downstairs, kes tuleb viisakast majapidamisest tagaukse kaudu välja saata, pärast seda, kui oled talle mõned eilsed leivakoorikud pihku poetanud.

Sellega väidavad Oviir ja Klandorf ei muud kui seda, et naise ühiskondlik positsioon, tema aktsiate kurss oleneb ei millestki muust kui mehe suvast. Kui mees püsib naisega abielus, siis on naise hind aktsiaturul kõrge; kui mees naise maha jätab ja tast üksikema teeb, siis naise aktsiakurss kukub mürinal. Sellega on Naisliit naise kaubastunud, teinud tast kauba, asja, hingetu olendi.

Ma ei tea, millise nipiga Oviir ja Klandorf oma mehi enda küljes kinni hoiavad, ilmselt ähvardustega, aga see, et nemad - hetkel - abielus on, ei tee neid kuidagi üksikemadest paremateks. See ei tee neid ka nendest naistest paremateks, kes lastele igal aastal uut isa tutvustavad. Üks tark ja hea naine võib oma lastele igal aastal kasvõi kümmet uut meest tutvustada ja sellele vaatamata hea ema olla.

Sest naise väärtus ei olene grammi võrragi sellest, milline on tema suhe meestega. Naise väärtus on NAISE VÄÄRTUS. Ei midagi rohkemat ega vähemat.

Naisliit, mis naisi kõlbulikeks ja mittekõlbulikeks klassifitseerib, ei kõlba mitte kuhugile. Selline Naisliit võiks laiali minna, sest teeb naistele kahju, ja sellist Naisliitu, mis naistele kahju teeb, ei ole vaja. Oviir ja teised temasugused keskaegsete põhimõtete järgi elavad matroonid võiks aga suupruukimise asemel sukka kududa, sest see tuleb neil selgelt palju paremini välja. Las aasta ema valivad need, kes naisi hinnata oskavad ja meestest vähemväärtuslikeks ei pea.

26. aprill. Appi, püksid kukuvad jalast ära!



Kõik kirjutavad oma kaalust ja kus siis minagi pääsen. Täna oli selline asi, et kui poodi läksin, siis tundsin, kuidas püksid libisevad puusade pealt alla. Ohoh. Varem olid need püksid mul ilusti puusade ümber, isegi kergelt pitsitasid. Minu kõige suuremad teksapüksid. Aga nüüd kukuvad jalast ära.

Eile proovisin endale ka kõiki oma teksaseid jalga. Ja tulemuseks oli see, et kui kuu aega tagasi mahtus mulle neist - kümnest paarist Levis'e pükstest - jalga ainult üks, siis nüüd juba neli. Täpselt nagu Portugalis. Portugalis oli sedasi, et kui sinna jõudsime, siis mahtusid mulle kaasa võetud neljast paarist jalga ainult kaks, aga pärast seda, kui olime Innoga oma esimesed kaheksakilomeetrised jalutuskäigud ära teinud, siis kõik neli. Nii jäi kuni reisi lõpuni. Reisi alguses ostsin poest riideid suuruses L, reisi lõpul suuruses M. Siis tulime Eestisse ja kolm paari teksapükse jäid mulle pisitasa kitsaks. Lõpuks mahtusid ainult need kõige suuremad.

Nüüd ma kaheksakilomeetrisi jalutuskäike ei tee, nii et liigses liigutamises ei saa mind süüdistada. Ilm on veel nii sitt, et pikemaid jalutuskäike ei kannata ette võtta. Külm hakkab, eriti sel külmaallergiat põdeval pereliikmel. Küll olen ma menüüst jätnud välja sellised teraviljad nagu nisu, rukki, odra, kaera, riisi ja tatra. Ainult maisi söön. Vahel tahab inimene ju moosi süüa ja siis on hea mõni maisigalet võtta. Soolalõhet on samuti hea maisigaletiga süüa, eriti kui sinna pool sidrunit peale pigistada. Samuti ei ole ma söönud gluteeniga ega gluteenita leiba.

Nii et kas olen kaalust alla võtnud? Ja kui palju? Ei tea, sest Inno tellitud kaalu patareid ei ole veel kohale jõudnud.

Ülal pildil olevad teksad lähevad mulle jälle jalga nagu valatud.

Kohviku köök. Siskonmakkarasoppa



Me Roosiga oleme suured Pikku Kakkose (tuleb iga päev Soome Yle kanalilt kell 17. 00) fännid ja seal on selline rubriik nagu Riku ja Rami, kus siis koer Riku ja tema sõber Rami kokkavad lihtsaid asju. Kuna mina süüa teha ei oska, siis sobib mulle söögitegemise õppimiseks justnimelt see lastesaate kööginurk. Kuna nende toitude tegemisega saavad hakkama ka lapsed, siis arvatavasti ei murra nad konti minulgi.

Meie Roosil on nimelt tekkinud viimasel ajal tohutu huvi söögitegemise vastu, näiteks tahab ta päevas mitu korda issile salatit teha ja mina olen siis ka sunnitud osalema, kuna teravat nuga ma veel tema kätte ei usalda. Alguses tundus see pidev köögi vahet jooksmine jube tüütu, aga kuna selle pisikese tegelase ehedat rõõmu on nii tore jälgida, siis nüüd olen pisitasa ennast tema entusiasmist nakatada lasknud ja vaatan juba ringi sellise pilguga, et mida veel saaks kokata. Ja nüüd täna hommikul seletatigi Pikku Kakkoses ilusti ära, kuidas teha sellist asja nagu siskonmakkarasoppa't ehk eestikeeli äreseletatuna suppi, mille sisse käib ka toorvorst lambasooles.

Mis siis sinna sisse läheb?

Retsepti järgi läheb nelja inimese supi jaoks vaja:
6 kekmise suurusega kartulit
3 porgandit
1 suur või kaks väikest porrulauku (võib ka sellerit)
1 liiter vett
1 puljongikuubik
500 grammi toorvorste
maitse järgi soola ja jahvatatud paprikat
mõned terved musta pipra terad
mõned loorberilehed
peterselli

Käisime Roosiga hommikul poes ja ostsime supi tegemiseks vajaliku kraami ära. Kuna ma olen jätkuvalt laisk kokk, siis ostsin juba valmis kooritud ja lõigatud kartuleid ja porgandeid. Porrulaugu lõikusin supi sisse ise. Seejärel vesi peale ja keema. Keeta ca 15 minutit. Siis pigistada toorvorstide seest välja umbes pöidlasuurused kuubikud ja keeta koos supiga ca 5 minutit. Lisada puljongikuubik, sool, jahvatatud paprika, pipraterad ja loorberilehed. Kaunistada peterselliga.

Kuna valmis kooritud ja lõigatud kartulite ja porgandite pakis olid ka kaalika ja kapsa tükid, siis panin ka need supi sisse. Eks igaüks võibki teha justnimelt sellise siskonmakkarasoppa nagu talle endale lahe tundub. Mina näiteks pigistan enda portsjoni sisse kindlasti ka tubli tüki sidrunit. Head kokkamist! Meie Roosiga läheme nüüd enda tehtud suppi sööma ja  pakume ehk Innole ja Juulikesele ka :).

Pildil podiseb minu versioon siskonmakkarasoppa'st, enne peterselli lisamist.

Kas vägivaldses kodus kasvava lapse tunnistus on pädev?

Väljavõte lapsevanema võõrutamise teemaliselt veebilehelt.

Veebis on päris palju infot parental alienation'i ehk siis vanemliku võõrutamise teemal. See on siis selline olukord, kus üks vanematest võõrutab pärast abielu lahutamist teise vanema lastest, nii et lapsed hakkavad varem lastega hästi läbi saanud lapsevanemat vihkama.

Teadlased on koguni veebis loonud eraldi grupi: Parental Alienation Study Group, kuhu on koondunud teadlased 42 riigist. Eestist seal küll kedagi pole, aga see ei tähenda, et selle teemaga ei võiks Eestis tegeleda.

Tuleb välja, et vanemlik võõrutamine on väga levinud nähtus ning seda esineb põhiliselt konfliktsete lahutuste puhul. Enamasti esineb seda siis, kui ühel vanematest on bipolaarne isiksusehäire ja ta klammerdub pärast lahutust oma lapse või laste külge ning hakkab teist vanemat maha tegema. Lõpuks hakkavad lapsed vihkama vanemat, kellega nad varem hästi läbi said. Sageli esineb võõrutamise juures laste väärkohtlemist ja kodust vägivalda, kus üks vanematest sunnib lapsi vägivalla ähvardusel teist vanemat hülgama. Seejuures, mis huvitav, hakkavadki lapsed teist vanemat vihkama ja klammerduvad vägivaldse vanema külge.

Nagu märgivad võõrutamist uurinud autorid, siis sageli tunnistavad lapsed võõrutatud vanema vastu ka kohtus. Perverssel kombel areneb lapsel võõrutatud vanema vastu viha, samas kui vägivaldse vanema vastu austus ja lugupidamine. See on sarnane lapse seksuaalse ärakasutamise juhtumitega, kus lapsel kujuneb lugupidamine ja isegi „armastus” seksuaalse kuritarvitaja suhtes. Sageli ütlevad lapsed, et nad armastavad inimest, kes neid seksuaalselt kuritarvitas ning seksuaalsed kuritarvitajad õigustavad oma teguviisi sellega, et neil arenes lapsega vastastikune sõprus ja austus.

Ma võin omaenda kogetu põhjal öelda, et just nii oligi, et hooldusõiguse asjas küsis kohus lapse arvamust ning laps otsustas jääda vägivaldse vanema juurde. Ehk siis puhas õpiku keiss. Kohus arvestas lapse arvamusega ja jättis lapsed vägivaldse vanema juurde.

Mis on veidi jabur. See on sama, kui kohus otsustaks ka seksuaalse kuritarvituse puhul arvestada lapse arvamust ja kui laps ütleb, et ta oma noku lapsele suhu pannud onu armastab, siis jäetakse laps selle onu juurde.

Psühholoogid on seisukohal, et lapse võõrutamine ja seksuaalne kuritarvitamine on ühtviisi ohtlikud, kuna mõlemal puhul jäävad lapsele eluks ajaks nii psüühilised kui füüsilised häired. Täheldatud on isegi vanemliku võõrutamise sündroomi, mis on ohtlik psüühiline häire. Millegipärast on aga nii, et lapse seksuaalset kuritarvitamist peetakse Eestis kuriteoks, võõrutamist aga mitte.

Mitmel pool maailmas, viimati näiteks Brasiilias ja Mehhikos on vanemlik võõrutamine kuulutatud kuriteoks. USAs jäetakse võõrutaja ilma lapsetoetusest. Mis huvitav, teema on arutusel üle maailma, aga mitte Eestis. Kannatajaks on lapsed.

Erdogan on uus Ansip?

Väljavõte Iltalehti veebist.

Eesti sõber ja NATO partner Türgi käib Eesti jälgedes. Türgi president Recep Tayyip Erdogan käitub oma poliitiliste vastastega sama otsustavalt nagu Eesti endine peaminister Andrus Ansip, kes oma rivaali Edgar Savisaare praktiliselt surnuks piinas. Türgis tehakse asju veidi robustsemalt, nii et opositsiooni liider pidi USA-sse pagema, aga põhimõte on sama. Nii nagu Eestis, pandi Türgis meediale päitsed pähe.

Nii nagu Eestis, tehakse ka Türgis kõike demokraatia kaitseks. Elagu demokraatlikud Türgi ja Eesti vabariigid!

Ma olen enam-vähem 100% kindel, et vapper demokraat Erdogan on tulevane Euroopa Komisjoni asepresident.

Eesti võiks Inno ja Irja meediaseaduse ära muuta

Väljavõte rsf.org veebist.

2010. aastal, mil oli vaja Inno ja Irja Kohvik iga hinna eest maha võtta ning selle tegijad vangi panna, muudeti seadust, mille järgi võis vangistada ajakirjanikud, kes ei avalikustanud oma infoallikaid. Enne seda oli Inno ja Irja kodus Rakveres korraldatud läbiotsimine, võetud ära arvutid ning üritatud blogi häkkimise teel maha võtta. Ent need meetmed ei andnud tulemust. Lõpuks mindi seaduse muutmise teed.

Kuivõrd aga Inno ja Irja lõpetasid vangimineku hirmus Eestis poliitpättide paljastamise juba 2010. aastal (põhjusel, et mingi päti pärast pole mõtet vangi minna) ning nende põhiline ründeobjekt, läbi ja lõhki korrumpeerunud Reformierakond on võimult tagandatud, siis võiks seaduse tagasi muuta. Mis võimaldaks Eestil tõusta rahvusvahelises sõnavabaduse indeksis, kus Eestis oli varem sarnaselt teiste Põhjamaadega esimeses kümnes, aga kukkus pärast toda Inno ja Irja seadust teise kümnesse.

Ma kinnitan, et vähemalt minul pole kavatsust lähematel aastatel alustada uut ristisõda poliitpättide vastu, sest ma olen ka inimene - mul on väiksed lapsed ja ma tahan elada. Ülejäänud Eesti meedia on samuti nii taltsas, et ei kujuta ühelegi pätile mingit ohtu.

teisipäev, 25. aprill 2017

Päris andekas naiste räpp aasta ema teemal


Kuulamiseks lülita arvutil kõlarid sisse ja kliki punasele nupule.

Kus on Eesti oma Tarja Halonen?

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Tänane Helsingin Sanomat kirjutab sellest, kuidas pärast nn Pronksiööd on Eestis vene ja eesti kogukonnad elanud justkui paralleelmaailmades, oma mullis: nad küll õpivad teineteise keelt, aga nad elavad omaette piirkondades, käivad eraldi lasteaias ja koolis, neil on omaette hobid ja isegi veebikogukonnad. Nad töötavad omaette ettevõtetes. Ja tarbivad täiesti erinevaid meediakanaleid.

Ehk siis see integratsioon, millest kunagi räägiti, ja mis oli ilus jutt selle taustal, et vene kogukond Eestisse elama jätta, on läinud täiesti vett vedama. Ja mis omakorda tähendab, et vene kogukond ei jaga Eestis samu väärtusi mis eestlased, kuigi avalikult räägitakse midagi muud. Ning enesest mõistetavalt pole avalikkusele tehtud teatavaks vene ja eesti kogukondi puudutavaid uurimusi - need kas puuduvad üldse, kuna neid ei juleta teha, või on nad lihtsalt salastatud, nii nagu sellised uuringud olid salastatud nõukogude ajal. Mis kokkuvõttes tähendab, et vene kogukond Eestis on nagu viitsütikuga pomm. Ja eestlased on ise selle pommi meisterdanud, selles ei saa süüdistada Putinit, Trumpi, soomlasi, juute või islami sõdalasi. Eestlased on meisterdanud pommi, istuvad selle pommi otsas ja ootavad, näpp suus, millal see plahvatab.

Kui jälgida soome ühiskonda, siis on seal probleemid praegu isegi tõsisemad. Sisse on rännanud suur hulk migrante, kellest suur osa viibib riigis illegaalselt. Aga erinevalt venelastest on need pärit Kesk-Aasiast, ehk siis tšurkad, keda isegi venelased kardavad ja põlastavad. Need on need sõdijad ja pommipanijad-rahvad, kellest võib kõike oodata. Aga ma imetlen Soomet ja soomlasi, millise idioodi järjekindluse ja visadusega nad neid migrante kohtlevad. Olgu öeldud, et migrandid tulid Soome põhiliselt Rootsist, Lapimaa kaudu, üle piiri, kusagil poolteist aastat tagasi. Soomlased võtsid nad kõik esimese hooga vastu, kuigi oli selge, et osa neist on islamivõitlejad, kõrilõikajad, mõrtsukad ja kurjategijad. Aga soome ühiskond on nendega toime tulnud. Nüüd tahetakse kolmandik neist riigist välja saata, aga migrandid ajavad sõrad vastu. Ja kinnitavad, et nende kodumaal Iraagis ja Afganistanis pole turvaline. Mõned sajad ongi juba vägisi pandud lennuki peale ja Soome riigi kulu ja kirjadega ära saadetud. Aga selle peale on ärganud üks osa ühiskonnast, soomlased ise, kes oma elu hinnaga takistavad inimeste välja saatmist.

Eestis oleks seda kõike raske ette kujutada. Eestis valitseb nõuka aja tõttu suur riigi- ja süsteemitruudus. Inimesed on ära hirmutatud ja ei julge kodust nina välja pista, veel vähem kellegi eest seista. Kui Tõnismäelt taheti pronkssõdurit minema viia, siis polnud vene kogukonnal ühtegi eestlasest toetajat. Vähemalt polnud neist midagi kuulda. Isegi Edgar Savisaar, kes mängib suurt venelaste kaitsjat, tõmbus oma urgu, linnavalitsuse tagakambrisse. Ta oli pronksimäsu ajal lihtsalt kadunud. Nii nagu ka peaminister Andrus Ansip ja ekspresident Arnold Rüütel. Tollal Kadriorus istunud Toomas Hendrik Ilvesele ei saa passiivsust pahaks panna - ta oleks mõjunud venelaste ees nagu tola.

Aga tuleme nüüd tagasi Soome juurde. Soomes on praegu seis selline, et enamus soomlastest on migrantidele vastu, kuna nad on soomlasi peksnud, vägistanud, lapsi seksuaalselt kuritarvitanud. Nad on varastanud ja valetanud. Nad ei kõlba üldse Soome, nad on sada korda hullemad kui venelased Eestis. Aga nüüd tuli endine president Tarja Halonen, võttis südame rindu ja kirjutas sellest, et migrante ei tohiks enam välja saata. Kas te kujutate ette, eksole?! President tõmbas omale hea sita kaela, terve rahva viha. Selleks et seista ühe väikse rahvakillu huvide ja õiguste eest. Eestis oleks selline käitumine täiesti mõeldamatu. Keegi ei julgekski midagi sellist teha. Aga see eristabki soomlast eestlasest: soomlane julgeb. Ta julges 1939. aastal venelasele vastu minna, kuigi see oli pealtnäha täielik lollus, hullumeelsus, ja julgeb täna kaitsta moslemeid, kellest suur osa on potentsiaalsed terroristid. Halonen on julge soome naine, keda ei huvita, mis teised temast arvavad, kes talitab nii nagu peab õigeks. See on see kuulus Soome sisu, millest eriti keegi teine aru ei saa peale soomlaste endi.

Ma ei kiida Haloneni mõtteid heaks, ma olen ise vastupidisel arvamusel, minu arvates tuleks moslemid Soomest välja saata, aga ma imetlen selle naise julgust ja vaprust. Ma julgen tunnistada, et ma oleks nõus minema Haloneniga rindele, aga mitte Savisaare, Ansipi, Rüütli või Ilvesega. Sest rindel määrab ainult julgus, mitte miski muu. Nagu üldse elus. Ja iga rahva saatuse määrab selle rahva julgus. Julgus teha ka selliseid asju, mis on hullumeelsed.

Oi kuidas ma tahaks, et eestlased oleks nagu soomlased. Ja et nad julgeks hakata lõpuks ometi venelastega suhtlema, kes on lausa inglid võrreldes tšurkadega, vabandust väljenduse eest. Venelased on Eesti jaoks suur õnnistus, mitte nuhtlus. Aga eesti rahvas ei saa sellest aru, nii nagu ei saadud 1000 aastat tagasi aru, et Eestisse saabunud esimesed ristiusu levitajad tahtsid head. Eestlased tegid 1000 aastat tagasi vea, mis läks neile maksma vabaduse järgmiseks tuhandeks aastaks. Nüüd on võimalik seda viga parandada.

25 de abril sempre, fascismo nunca mais!



Kui Eestis tekitavad kuupäevad 25-27 aprill õudu, sest tähistavad Pronksiööd ja Tallinna segipeksmist, siis Portugalis on 25. aprill rõõmus päev. Tegemist on vabaduse päeva ehk Dia de Liberdade'ga. Sest just sel päeval 1975. aastal kukutati kapten Maia juhtimisel Antonio Salazari diktatuurirežiim. Läinud aasta kevadel õnnestus ka meil 25. aprilli paraadist osa saada ja portugallaste rõõmu jagada. Portugalis on hetkel võimul sotsialistid, kuid valitsuses on oluline roll ka kommunistidel.



See tädike laulis meile üht revolutsioonilist laulukest, millest me, tõsi küll, aru ei saanud :).



Mina Avenida da Liberdadel, vabaduse tänaval sündmuste keskel.



See revolutsioonilistest sündmustest osa võtnud toredal onul jätkus aega, et ka Roosiga paar sõna juttu puhuda. Tema kinkiski Roosile nelgiõie, mis tal ülemisel pildil käes on.



Juulike rõõmustab nagu alati.

25. aprill. Käisime saiakesi ostmas ja hüppasime muddy puddle'is. Roosi oskab juba natuke vene keeles suhelda



Tegus hommik Roosiga. Inno avastas, et saiakesed on otsas. Kas te ei viitsi Katariinas käia ja saiakesi tuua, küsis ta, vaadates minu ja Roosi otsa. Roosi oli kohe nõus ja hakkas rõõmsalt hüppama: „Hakka-mine, hakka-mine!”  Mina veel kahtlesin, sest ilm on jätkuvalt sitt. Väga sitt. Külm ja niiske. Tahaks hoopis teki all passida ja et keegi mulle sinna kohvitassi kätte tooks. No Inno muidugi hommikul tõi ka, nii et plusspunktid selle eest.

Aga Roosi ei jätnud. „Tule, tule!” kamandas ta mind riidekapi juurest. „Käsi, käsi!”  No mis mul üle jäi, kui laps nii ilusasti kutsus? Ajasin ennast ohates püsti ja hakkasin Roosile riideid selga panema. See ei läinud nii hõlpsalt. Nimelt tahtis Roosi tingimata, et ma talle tema roosa jope selga paneksin. Aga roosat jopet ei saanud selga panna, sest Inno oli selle eile pessu pannud. Kui võtsin selle asemel riidepuult hoopis tema sinise mantli, siis raputas Roosi alguses pead ja jooksis eest ära. Kuidagi õnnestus mul talle siiski selgeks teha, et sinine mantel on sama hea kui roosa jope, ja me saime välja.

Trepikojas nägime meist korrus allpool elavat toredat vene prouat, kes hakkas kohe Roosiga vene keeles vadistama. Roosil oli tädi nägemisest hea meel, ta naeratas talle oma kõige nukulikumat naeratust ja ütles pärast hüvastijätuks veel „Pakaa!” ka - täpselt nagu tädi temale.

Käisime toidupoes ja pärast seda Katariinas. Ostsime viis veel sooja saiakest - moonisaiad Juulile ja korbid Innole ja Roosile. Juulike korpe ei söö ja Roosi ei söö jälle moonisaiu. Inno sööb mõlemaid.

Teel koju korjas Roosi üles mõned kivid ja puulehed ja mängis nendega. Ja juba olimegi oma maja ees. Mina tahtsin kohe tuppa minna, aga Roosi arvas, et enne seda võiks teha mõned hüpped muddy puddle'is ehk maakeeli poriloigus. Meie trepikoja ees on nimelt üks paraja suurusega poriloik ning Roosi ei unusta ses kunagi hüpata, kui sellest mööda läheb. Nii ka täna. Käis see tal nii:



Roosile tuleb meelde, et puddle'id on selleks, et neis hüpata.



Ja seab kohe sammud otsustavalt puddle'i poole.



Nii see poriloigus hüppamine käib.

Olles natuke hüpanud, tekkis Roosil veel mõte end puddle'isse pikali visata, aga seda ma enam ei lubanud. Läksime tuppa, kus Inno ja Juuli juba kannatamatult saiakesi ootasid.

Eesti uus absurd: taksojuht teenib rohkem kui insener

Kunagi, kui NLiit lagunes, siis sõitsin oma Soome sõpradega läbi terve Venemaa Kaug-Itta kuni Kuriilideni välja, rongiga, teekond kestis mitu nädalat ja küsitlesin tee peal huvi pärast sadu inimesi. Küsimus oli kõigile üks ja seesama: Miks teie arvates NLiit lagunes? Vastuseid oli väga erinevaid, aga lõpuks koorus välja minu jaoks üllatav tulemus: NLiit lagunes, kuna NLiidus teenisid taksojuhid ja restorani uksehoidjad rohkem kui insenerid. Ja mitte lihtsalt rohkem, vaid mitu korda rohkem.

Ääremärkusena olgu öeldud, et endine Hansapanga juht ja hilisem Tallinna linnapea Jüri Mõis, kes lõpetas TPI ökonomistina, töötaski pärast kõrgkooli lõpetamist nõuka ajal taksojuhi ja restorani uksehoidjana. Sest seal teenis mitu korda enam.

Seda suurem oli minu üllatus, kui ma esimest korda USA-sse õppima minnes avastasin, et taksojuhid teenisid kõige vähem, selle elukutse valisid põhiliselt ilma hariduseta immigrandid. Ja et insenerid teenisid USA-s kõige rohkem, no ikka mitukümmend korda rohkem kui taksojuhid. Üks USA eestlane Jyri Kork, kes mind Washingtonis võõrustas, töötas varem NASA juures insenerina ja teenis kohe väga hästi. Tal oli ilus suur maja koos raamatukoguga, kus võis olla kümneid tuhandeid raamatuid. See jättis mulle kustumatu mulje.

Mul oli võimalus välismaale jäädagi, aga tahtsin välismaalt kohe tagasi Eestisse tulla, et kaasa aidata sellele, et Eestist saaks ühiskond, kus aastaid ülikoolis õppinud insenerid ja teised tippspetsialistid teenivad mitukümmend korda rohkem kui taksojuhid, kes ei pea tööle hakkamiseks peaaegu üldse midagi õppima. Ja tegelikult algul see õnnestuski. Eestis tõusid haritud inimeste palgad kiiresti, välja arvatud arstid, kelle sissetulek jäi kesiseks. Kuni Eesti liitus ...  Euroopa Liiduga.

Euroopa Liiduga liitudes kõik muutus. Ning minu jaoks läks asi päris käest ära. Ühelt poolt läks hästi arstidel, kes said minna Soome mitukümmend korda kõrgema palga peale, ja mille tõttu kerkisid Eestis arstide palgad samuti mitu korda. Ent juhtus ka see, et Eestist läksid Soome auto- ja bussijuhid, ehitajad ning koristajad. Isegi värskelt ülikooli lõpetanud kooliõpetajad läksid Soome koristajaks, sest seal teenisid nad mitu korda rohkem. Kuni Eestiski kerkisid koristaja palgad õpetaja palgaga samale tasemele. Ehitajad teenivad Eestis mitu korda rohkem kui insenerid, kes neid ehitisi projekteerivad. Ent mis veelgi iseloomulikum, kui nõuka ajal oli inseneridel vähemalt tööd oma taksojuhist mitu korda madalama palga eest, siis praegu pole inseneridel isegi tööd. Mistõttu on insenerid sunnitud tööle asuma ehitaja või koristajana. See pole ainult Eestis nii - Portugalis kohtasin Ukrainast pärit insenere ja lausa endiseid ülikooli professoreid, kes töötasid ehitaja või koristajana. Kuna nad teenisid mitu korda enam kui kodus oma erialal.

Eestis räägitakse tööjõu puudusest, aga jäetakse kas tahtlikult või tahtmatult mainimata, et see tööjõu puudus esineb ainult teatud valdkondades, nimelt selles, kus inimestel on võimalus välismaal töötada - arstid, hooldusõed, tööstustöölised, ehitajad ja koristajad. Eestis pole neid töötajaid mitte selle tõttu, et neid vähe koolitatakse - vastupidi - kutsehariduskeskused töötavad Eestis täistuuridel ja maailmatasemel spetsialiste tuleb nagu Vändrast saelaudu - vaid põhjus on selles, et nad lahkuvad esimesel võimalusel tööle välismaale, kus nad saavad täpselt sama töö eest mitu korda enam palka.

Ja teisalt neid, keda Soome ja mujale välismaale ei vajata, või kelle töö eeldab head keeleoskust, nagu kõrgharidusega spetsialistid, näiteks disainerid või ajakirjanikud, neile pole ka Eestis mingit tööd ega palka pakkuda. Mistõttu on Eestis tekkinud teatud paanika, kus on hakatud kõrgharidusega spetsialiste nagu disainereid või ajakirjanikke tööalaselt ümber profileerima, neid piltlikult öeldes koristajateks või ehitajateks ümber koolitama. Peenes kõnepruugis kutsutakse seda tööjõu paindlikkuseks, mille tarbeks kulutakse miljoneid eurosid maksumaksja raha. Lisaks neile miljonitele, mis on kulunud nende spetsialistide koolitamisele kõrgkoolides. Lõpuks on suur hulk inimesi, kes teevad tööd, mis pole nende kutsumus, mille vastu puudub huvi, ja seda osal juhtudel veel võõral maal, ja seda ainult selleks, et endal ja oma perel hing sees hoida.

Ehk on Eestis olukord taas punktis A, kus laias plaanis lähevad insenerid taas tööle ehitajaks või bussijuhiks, teenides seal mitu korda rohkem kui oma erialal. Euroopa Liit on ühelt poolt tore asi, nii-öelda ilus vaadata, aga teisalt on see bumerangina Eesti ja teised idaeuroopa ühiskonnad täiesti segi paisanud. Kokkuvõttes väljendub see rahvaarvu dramaatilises kahanemises terves endise NLiidu Euroopa-osas. Ning vanad Euroopa maad on omale saanud terve korraliku persetäie kõrgharitud ehitajaid ja koristajaid, nii et nende riikide kõrgharitud spetsialistid saavad panustada oma erialal ühiskonna arendamisse ja saavad tasuna selle eest nautida keskmisest mitu korda kõrgemaid sissetulekuid.

Eestis poliitikud kiidavad takka ja ütlevad, et selline areng on maru hea. Aga no ma ei tea ....

Hoiatus! Starmani ajamasin jupsib

Niipea, kui sai teatavaks Starmani müük Elisale, hakkas Starmani televisiooni ajamasin jupsima. See suurepärane ajamasin oli just see, mille pärast ma kunagi paar aastat tagasi Starmani kasuks otsustasin ja seda teistelegi kiitsin, aga nüüd tundub, et peab teenusepakkujat vahetama hakkama. Kahju.

Eesti riik võõrandas mind lastest

Mina ja lapsed.

Kas teate, et täna, 25. aprillil tähistatakse rahvusvahelist lapsevanemate võõrandamise vastast päeva. Eestis sellest eriti ei räägita, sest võõrandamist ei peeta kuigi tähtsaks asjaks. Seda ei taju, kui ise vahetult kokku ei puutu. Samas näiteks laste võõrandamine vanemast (parental alienation) on psühholoogilise mõju poolest samaväärne lapse seksuaalse kuritarvitamisega, mis jätab jälje kogu eluks. Aga erinevalt seksuaalsest kuritarvitamisest pole võõrandamine karistatav, mistõttu võõrandatakse ja võõranduvad paljud lapsed oma vanematest. Seda vaadatakse pealt ja keegi ei sekku. Põhjus on selles, et võõrandamise puhul nähakse ohvrina ühte vanematest, mitte aga lapsi. Asjast kirjutas täna Helsingin Sanomat, mida refereeris eesti keeles eestinen.fi.

Laste võõrandamine vanematest on kuritegu laste suhtes. Mis on aga veelgi kummalisem, mis tuli välja minu enda juhtumi puhul: võõrandamisele aitas kaasa riik. Eesti enda riik. Minu jaoks oli see suur üllatus ja šokk, sest minu arusaama kohaselt on riik loodud selleks, et inimesi, eriti lapsi kaitsta. Aga juhtus vastupidi: lapsed jäeti täiesti kaitseta ja anti kohtu otsusega selle inimese hoole alla, kes oli laste kallal tarvitanud korduvalt vägivalda.

Olgu loetletud üles nende kohtunike nimed, kes panid toime kuriteo laste suhtes ja võõrandasid lapsed nende isast. Olgu saatus neile armuline: kohtunik Epp Haabsaar ja tema ülemus Helve Särgava, kes oli asjast teadlik ja midagi ette ei võtnud. Lisaks veel mõned kohtunikud ja ametnikud, kes olid aga väiksemad tegelased ja kelle nimesid ma ei pea vajalikuks eraldi välja tuua.

Nii nagu Soomes, peaks ka Eestis algama diskussioon lastevastasse vägivalla - võõrandamise üle - ning võõrandamine tuleks muuta samasuguseks kuriteoks nagu laste seksuaalne kuritarvitamine. Muidu ei muutu midagi, võõrandamised jätkuvad ja kannatajaks on lapsed, ehk siis järeltulevad põlved.

Panen siia mõned mälestused oma lapsekestest, kes minust jõuga võõrandati. Nad jäävad minu jaoks alati sellisteks, nagu nad olid. Ma mõtlen neile iga päev ja südames on nad minu jaoks alati olemas:






esmaspäev, 24. aprill 2017

10 aastat Pronksiööst. Kohviku intervjuud



Ülehomme, 26. aprillil möödub kümme aastat Pronksiööst. Sündmustest, mis vapustasid kogu Eestit ja tekitasid lõhe eesti ja vene inimeste vahele. Nüüd on kogu meedia Pronksiööd täis, isegi Katrin Lusti Kuuuurija käsitles teemat oma nurga alt.

Kohvik tegi Pronksiööl venelaste liidriteks olnud Dmitri Linteri, Maksim Reva, Aleksandr Korobovi, Pjotr Puškarnõi ja Dmitri Klenskiga 2009. aasta kevadel pikad intervjuud ja intervjueeris ka D-terminali viidud ja seal vägivalda kogenud saksa kodanikku Klaus Dornemanni. Intervjuud on üleval Youtube'is. Kel huvi, saab neid sealt kuulata.

Pildil ääretult sümpaatne härra Dornemann meile 2009. aasta juunis Viru Keskuses intervjuud andmas.

Siin veel mõned fotomeenutused meie intervjuudest :).

Pjotr Puškarnõi andis meile intervjuu hotelli Olümpia fuajees.



Dmitri Linter rääkis meile oma loo Lasnamäel asuva klubi Zanzibar restoranis.



Maksim Revaga kohtusime Eduard Vilde majamuuseumis, noorte vene kunstnike Maria Reppo ja Anžela Beljajeva näitusel, mida ta meid vaatama kutsus.

Minu kaalu asjus



Inno pidi poes käima ja meie kaalule uue patarei ostma. Noh, et ma saaks ennast kaaluda ja veenduda, et ma ei kaalu 159 kilo, nagu kaal näitas.

Inno käiski poes, aga tuli tagasi ilma patareideta. Ütles, et polnud poes selliseid patareisid, mis meie kaalu sisse läheksid. Või ta siis lihtsalt ei tahtnud, et ma ennast kaaluksin?

Tuletasin talle täna seda meelde. Sest kui ma kaalu peale astusin, siis ei näidanud ekraan midagi. Seepeale ei jäänud Innol muud üle kui tellida patareid internetist. Firmast PCSTO. Maksid 80 senti tükk. Inno tellis kaks, sest alla eurost tellimust ei saanud teha.

Loodetavasti saan siis varsti teada, kui palju õigupoolest kaalun ;).

Pildil aasta tagasi Portugalis, 25. aprillil, revolutsiooni aastapäeval ehk Dia da Liberdadel.