kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Kas Sass Henno on tegelikult naine?

Nagu kaks tilka vett: Sass Henno ja Kersti Kaljulaid, väljavõte Õhtulehe veebist.

Vaatasin täna Õhtulehest pilte ja tekkis küsimus, et kas Sass Henno, või see isik, kes selle nime all esineb, et kas ta on tegelikult naine. Sest ta näeb välja täpselt nagu Kersti Kaljulaid, kes on teadaolevalt naine.

teisipäev, 16. jaanuar 2018

Tubli, Urmas Reinsalu! Anonüümsed kaebajad väärivad ülimat põlgust

Ka mina leian, et Urmas Reinsalu käitus Tiit Ojasood kaitstes õieti. Väljend „kanakarja kambakas” on samuti õige, sest Ojasoo süüdistajad on käitunud kui kaagutavad kanad - arutult ja loo sisusse süvenemata.

Ojasoo ühe intsidendi põhjal vägivallatsejaks tituleerimine on sääsest elevandi tegemise õpikunäide. Ühes demokraatlikus riigis ei saa olla nii, et näitan kellegi pihta näpuga ja ise plagan põõsa taha. Kui sa kedagi süüdistad, siis tuleb seda teha oma nime all ja rääkida ära, nagu asi oli. Oma nime all. Muidu läheme tagasi sellesse aega, kus kohut peeti kardina taga ja timukal oli kaetud nägu, et teda ära ei tuntaks.

Kuna see konkreetne noor näitlejanna aga oma nimega välja tulla ei tahtnud, siis on tema Ojasoo vastased süüdistused ümmargune null, mida mitte keegi ei peaks tõsiselt võtma. Ja ta ise väärib samasugust põlgust nagu üks anonüümne kommentaator, kes teise inimese nurga tagant solgiga üle valab.

Kiitus Urmas Reinsalule, kel jätkus julgust Tiit Ojasoo kaitseks välja astuda. Minu isa saadeti anonüümse kaebaja pärast kaheksaks aastaks Siberisse ja mina selliseid aegu tagasi ei taha. Anonüümsed kaebused tuleks tähelepanuta jätta ning anonüümseks jääda soovivad kaebajad välja naerda.

Kui tahad kedagi milleski süüdistada, siis tee seda oma nime all. Sirge seljaga. Ainult nii väärid austust. Vastasel juhul pane oma suu kinni ja roni oma urgu tagasi.

Vau! Keegi asutus lõpuks meeste kaitseks välja

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Urmas Reinsalu on esimene poliitik Eestis, kes julgeb meeste kaitseks välja astuda. Vau!

Ma ilmselt ei eksi, kui ütlen, et mehi on Eestis viimased kümme aastat jõhkralt kotitud. Ja keegi pole julgenud mehi kaitsta. Kõikides suhteprobleemides ja laste hooldust puudutavates küsimustes on mehed olnud ühemõtteliselt need halvad, keda on tümitatud riiklikul tasemel.

Ehk hakkab jää lõpuks liikuma. Elu pole kunagi must-valge ja kõik pole kuld, mis hiilgab.

See ei tähenda, et vägivald oleks õigustatud, aga kui juba võrdsus, siis peab see kehtima kõigi suhtes. Mitte nagu nõuka ajal, kus kõik olid jutu järgi võrdsed, aga mõned olid ikka võrdsemad.

Või mis?!

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Seksikaima naispoliitiku valimisel on läinud ülivõimsalt juhtima Kaja Kallas!

Reformierakonna uuel võimalikul esinaisel Kaja Kallasel on vist palju fänne, sest tema poolt on hääletatud juba 51 korda (!!!). Teised kandidaadid jäävad temast ikka väga kaugele maha. Lähimatel konkurentidel Olga Ivanoval ja Oudekki Loonel (mõlemad Keskerakond) on kummalgi ainult 5 häält! Ülejäänutest ma parem ei räägigi.

Nii et erakonnad, pange oma hääletusmasinad tööle! Teie naiste au on hädaohus, kui Kaja nii pika puuga ära paneb! :D

Pilte jaanuarikuisest Lissabonist :)

Kui 2016. aasta jaanuari algus oli Lissabonis veel päris jahe, siis lõpu poole läks juba väga soojaks - 23. jaanuaril oli juba 23 kraadi sooja :). Jälgime ka nüüd Portugali ilma pidevalt ning praegu rõõmustamiseks põhjust pole - täna on ainult 13 kraadi. Aga neljapäeval on juba 17 ning siis jääb 16-15 kraadi peale. Kevad hakkab tasapisi lähemale liikuma :). Siin aga mõned pildid kahe aasta tagusest ajast:



Jaanuari keskpaik oli veel üpris jahedapoolne. Mul on sukad jalas :) Pilt on tehtud teel Praca do Comerciole :).



Lullu! :)



Rua Augusta, Lissabon. Meie tavaline jalutamise tänav jaanuari keskpaigas.



Aastane Roosike meie lemmikrestorani uksel. Seljas Lissabonist ostetud riided ja saapad :)



23. jaanuaril läks korraga soojaks ja Inno oli üliõnnelik. Tegime Praca do Comerciol selfi.



Pärast jalutasime Rua da Liberdadel. Ohh, kui mõnus see oli! :)

Miks, jumala pärast, ei küsi Eesti riik Euroopa Liidult abi?????

Erivajadustega lastele peavad olema tagatud kõik samad õigused ja võimalused, mis tavalistele lastele. Väljavõte Soome terviseameti veebist.

Vaatasin täna AK Nädala saadet ETV pealt erivajadustega laste olukorrast Eestis ja pidin pikali kukkuma: sotsiaalministeeriumi ametnik Signe Riisalo soovitab erivajadustega vanematele tõsimeeli oma laps ära anda, kuna riik ei suuda lapsi piisavalt toetada ja lastele erivahendeid soetada.

Ma arvasin, et sotsiaalne darvinism on Eestis vaid eriti küüniliste kaabakate mõtteviis, aga et seda mõtteviisi esindab valitsusasutus - no see on uus teadmine. Eesti on samas liitunud kõigi samade lapsi ja erivajadustega inimesi puudutavate lepega, mille alusel PEAVAD erivajadustega lastele olema TAGATUD kõik võimalused, mis tavalastele. Ja NB! See ei tähenda, et erivajadustega laste niigi kurnatud vanemaid sunnitakse kõiki neid võimalusi tagama, nagu Eestis on olnud kombeks. See tähendab eelkõige riigi poolseid hooldajatoetusi vanematele, abivahendite soetamist, tugiisikute palkamist. Selleks, et lapsel oleks võimalus kasvada koos vanematega, nii nagu kõigil teistel lastel. Laps peab saama võimaluse elada oma pere keskel nii nagu iga teine laps ja viisil, et see ei koormaks vanemaid. Näiteks Soomes ehitatakse sellistele peredele eraldi korterid, kus on kaldteed ja liftid ning rohkem ruumi erivahendite, nagu kärude jaoks. NB! See on elementaarne! Lisaks makstakse kinni laste eritoit. Eesti on endale võtnud samasuguse kohustuse. Mida lihtsalt ei täideta, põhjusel, et erivajadustega laste vanemad on kurnatud ja ei suuda enda ja oma laste õiguste eest seista. Omamoodi nali on see, et Eesti trügib juba ÜRO julgeolekunõukokku - endal püksiperse sitane ja paljas ning tahab hakata teisi õpetama.

On loomulik, et vanemad ei pea end erivajadustega last hooldades rihmaks pingutama - selleks tuleb luua võimalused, nii nagu iga kodanik ei hakka hommikul ise maanteid oma labidaga lahti lükkama või otsast ühiskondlikke hooneid ehitama - selleks on loodud vastavad rutiinid ja institutsioonid. Eestis aga sunnitakse erivajadustega laste vanemaid, piltlikult öeldes, iga päev ise maanteid puhastama ja ministeeriumihooneid ehitama - sellega vilistatakse kõigi nende lepete ja konventsioonide peale, millega Eesti liitunud on. Tegelikult on neile lepetele vilistatud muidugi juba aastaid, ja erivajadustega laste vanemad ning eriti erivajadustega lapsed ise on jäetud täiesti saatuse hooleks - lihtsalt nüüd on hakanud vanemad rohkem häält tegema, kuna neilt on hakatud niigi nappe toetusi kärpima.

Üks asi on veel imelik - kui Eestil pole raha, et oma kohustusi täita, siis tuleks abi küsida. Sõjalist abi kõlbab Eestil küsida, aga erivajadustega laste jaoks ei kõlba. Millest see tuleb? Soome riik küsib Euroopa Liidult abi iga väiksemagi asja puhul, näiteks koondatud töötajate ümberõppeks, küsitakse iga asja jaoks miljoneid eurosid, ja seda antakse. NB! Abi küsib Soome, üks Euroopa jõumaiad maid. Ja neile antakse. Lõuna-Euroopa riigid küsivad kogu aeg abi oma inimeste jaoks ja neid aidatakse. Miks, jumala pärast ei küsi Eesti abi Euroopa Liidult erivajadustega laste toetuseks? Mis viga on? Häbi on või?

Ma panen siia Eesti ilmselgelt pimeduses kobavatele ametnikele ühe lingi Soome terviseameti veebist, kus on selge sõnaga seletatud ära, et erivajadustega lastele tuleb tagada kõik samad võimalused, mis tavalastele. Ja kui Eestil neid võimalusi pole, siis TULEB NÕUDA EUROOPA LIIDULT VÄLJA NEED VÕIMALUSED. Eesti lapsed pole millegipoolest kehvemad Soome lastest.

TAGUGE SEE OMALE PEALUU SISSE, AMETNIKUD, SEE ON TEIE TÖÖ JA PÜHA KOHUS AIDATA EESTI LAPSI JA NENDE VANEMAID!!!

Kaja Kallas kui üks täitsa tavaline turumutt

Kui enne arvasin Kaja Kallasest palju, pidades teda isegi keskmisest targemaks naisterahvaks, siis pärast möödundnädalase Ekspressi läbi lugemist, kus ta süüdistab Hanno Pevkurit tema „ära kabetamises” ja kirjeldab, kuidas Pevkur talle hilisõhtul sms-i saatis, võib igasuguse kahtluseta nentida, et tegemist on täitsa tavalise turumutiga. Ekslik mulje sellest, et tegu on targa naisega, tekib ilmselt seetõttu, et selle konkreetse turumuti isa oli kunagi tähtsa koha peal, aga kui lähedalt vaadata, siis on ikka turumutt mis turumutt. Kes plätrab välja asju, mida talle on usaldatud isiklikes vestlustes, ja käitub nii, nagu tal jääks sealjuures veel õigust ülegi.

Nüüd on siis see turumutt teatanud, et tahab Reformierakonna esimeheks saada. No ja Eesti esimeseks naispeaministriks vist ka. Eks ta ole. Turumuttidel on ikka suured ambitsioonid olnud - enesehinnang on hirmus kõrge, isegi kui muud isikuomadused järele ei tule. Kallasel jääb kõige enam puudu taktitundest ja lihtsast inimlikust tagasihoidlikkusest. Väärikusest ka. Kuid just neid omadusi on lausa hädasti vaja ühe erakonna esimehel, vahet pole, mis soost ta on. Pevkur paistab temaga võrreldes selles loos sada korda sümpaatsem ja sobib seetõttu ka Reformierakonna esimeheks palju paremini.

Õieti on Reformil palju paremaid esimehekandidaate kui Siim Kallase tütar. Jürgen Ligi näiteks - terav, aga samas alati taktitundeline. Mitte kunagi labane nagu Kaja Kallas nüüd Hanno Pevkuri kallal hambaid teritades. Isegi Keit Pentus-Rosimannus oleks parem kandidaat, kui tingimata naisesimeest tahta. Yoko Alender oleks superkandidaat - tark, tagasihoidlik, väärikas. Isegi vana hea Gräzin ajaks asja ära. Liina Kersna, Maris Lauri - jälle väga targad ja samas väärikad naised. Nimekirja võiks jätkata.

Kallas tegi aga end selle Ekspressile antud looga täiega täis. Kahjuks. Aga paraku on see nii. Midagi ei ole teha, vaata siit otsast või sealt otsast.

USA-Vene koalitsioon murdis ISISe selgroo ja Eestis ollakse vait?

Venemaa ja USA leppisid Süürias kokku koostöös, väljavõte CNNi veebist.

Veel paar aastat tagasi peeti Iraagis ja Süürias võimu laiendavat islamiorganisatsiooni ISIS-t paratamatuseks ning terve maailm, kaasa arvatud väike Eesti elas Süüria ja Iraagi põgenike hirmus. Kuni sekkus sõtta Venemaa ja tänaseks on ISIS praktiliselt ajalugu.

ISIS-e selgroo murdmine toimus Venemaa ja USA koostöös. See oli suur asi, miljonid iraaklased ja süürlased said võimaluse tagasi kodumaale pöörduda, migrantide voog on vaibunud. Eestis ollakse millegipärast vait, kuigi veel aasta tagasi peeti Eestis massilist migratsiooni ja sellega seotud terrorismi peamiseks ohuks.

Miks Eesti ei kiida Vene-USA koalitsiooni edu Süürias ja Iraagis? See on viimaste aastakümnete kõige suurem saavutus. Võrdväärne Natsi-Saksamaa purustamisega teise maailmasõja ajal.

pühapäev, 14. jaanuar 2018

Nii võideti Talvesõda - kerged ja mobiilsed üksused, motti-taktika ja Molotovi kokteilid

Soome kerge ja mobiilne üksus Talvesõjas. Kujutis raamatust Finland at War 1939-1945.

Soome kasutas Talvesõjas ülekaaluka vaenlase vastu oma eeliseid: leidlikkust ja loomingulisust. Nn motti-taktika (motti on tõlkes ruum, ruumimeeter puid) võeti kasutusele sõjategevuse käigus spontaanselt, seda polnud keegi ette planeerinud. Sõduritel oli varustuses ainult relv ja rõivastus, talvel suusad, rohkem mitte midagi. Soomlaste kuulsaim relv oli automaatrelv Suomi, mille kohta venelased kasutasid väljendit „valge surm”. Seda on peetud üldse üheks parimaks relvaks maailma ajaloos. See oli nii hea, et venelased võtsid hiljem selle sõjas ise kasutusele ja neid valmistati ligi 3 miljonit tükki.



Motti-taktika puhul võeti vaenlaste üksused nö kotti ja tehti kahjutuks, jupikaupa. Kasutati ära seda, et Punaarmee sõjamasin oli küll suur, aga väga kohmakas ja aeglane. Soome üksused olid väledad ja mobiilsed.

Mottiryssä tähendas kotti püütud venelaste üksust, mis tuli hävitada - piltlikult põletamisele kuuluvat ruumi puid.

Motti-taktikat on sõjategevuses kujutatud George Lucase Tähesõdade filmis, kus Endori metsaplaneedi elanikud ewokid suutsid efektiivselt isoleerida ja hävitada Impeeriumi walkerid.

Lisaks olid soomlased väga head laskurid. Üks soome snaiper - Simo Häyhä - olevat paari kuuga maha lasknud koguni üle 500 punaarmeelase. Venelased panid tema pea eest välja suure preemia, aga mees jäigi kätte saamata.

Ühtlasi kasutasid soomlased venelaste puhul kurnamistaktikat, mida kasutavad jahimehed: venelasi aeti 24 tundi mööda metsa taga nagu loomi, kuni nad olid täiesti jõuetud ja kokku kukkusid - ning siis hävitati ära.

Punaarmee tankide vastu kasutasid soomlased põhiliselt nn Molotovi kokteili - süütevedelikuga täidetud 0,5 L viinapudeleid (koostis: 60% kaaliumkloraat - kasutusel tikkudes ja ilutulestikes, 32% söetõrv ja 8% bensiin). Kuigi süütepudeleid kasutati esmalt tankide vastu Hispaania kodusõjas, olid just soomlased need, kes ristisid selle tuntud relva Stalini-aja välisministri järgi. Nimelt olevat Molotov öelnud, et Vene pommituslennukid viskavad Soome ainult toiduabi pakke - soomlased vastasid sellele oma „pakkidega”. Selle nimega on süütepudelid üle maailma tuntud tänaseni. Soomes toodeti Talvesõja ajal ligi pool miljonit sellist „kokteili” ja neist said Soome vastupanu sümbolid. Süütepudelitega tehti Talvesõjas kahjutuks ligi 2000 vaenlase tanki.

Haakrist pärineb Soomest?

Punaarmeelt hõivatud tank T34 Soome sõjaväe teenistuse Jätkusõja ajal Karjalas 1944. aastal. Soomlased kasutasid tähisena oma haakristi, mille olid lühemad haarad. Kujutis raamatust Finland at War 1939-1945.

Seni on haakristi peetud Saksa tunnuseks sõja ajal, aga nagu kirjutab Soome 1939-1945. aasta sõjast kirjutav raamat (autorid Philip Jowett ja Brent Snodgrass), siis võeti Soomes haakrist kasutusele juba 1918. aastal lennukite tähisena.  Hiljem kasutati lühemate haaradega haakristi Soome sõjaväetehnikal.

Eesti 2018 on samas kohas, kus Soome oli aastal 1918

Soome parlament Eduskunta kogunes pärast valimisi 1908. aastal.

Eestis armastatakse rääkida sellest, kuidas Eesti ja Soome on ajaloo poolest väga sarnased. Tegelikkuses erinevad nad aga nagu öö ja päev. Esiteks pole soomlased kunagi olnud pärisorjad. Teiseks on Soomes kogunenud oma rahvuslikud võimuorganid, maapäevad ja hiljem parlament Eduskunta juba alates 19. sajandi algusest, sada aastat enne riiklikku iseseisvumist (eestlased olid siis veel pärisorjad). Võrdluseks, eestlaste esimene maapäev kogunes alles 1917. aastal, üks aasta enne riiklikku iseseisvumist. Enne seda ei saanudki Eestis midagi olla, sest tänases mõistes Eestimaad polnud üldse olemaski, Lõuna-Eesti oli koos Lätiga Liivimaa koosseisus. 1917. aastal üldse tekkis tänases mõistes Eesti.

Täna on Eesti laias laastus samas seisus, kus Soome oli 1918. aastal: eliidi projekt. Soomes tekkis rahvavõim alles pärast kodusõda 1918. aastal ning Talve- ja jätkusõda ehk Soome teist vabadussõda 1939-1945. aastal. Sõdades kindlustus Soomes rahvavõim, mis põhineb teineteisega arvestamisel.

Eestis on igaühega arvestamise mõte veel täiesti võõras: on ainult nn võitjad ja kaotajad. Demokraatia tähendab Eestis võitjate võimalust kaotajatele ära teha. Taasiseseisvumisel asendus nõuka-aegne nomenklatuur uue nomenklatuuriga ja laiemas plaanis midagi ei muutunud, lihtsa inimese jaoks läks elu isegi hullemaks. Säästud kadusid ja hinnad tõusid lakke. Samasugune on areng mujal endises NLiidus, kaasa arvatud Venemaal. Võib arvata, et Eestil kulub Soome taseme saavutamiseks kui mitte 100 aastat, siis igal juhul veel aastakümneid.

Kui Soomet võib pidada juba arenenud demokraatiaks, siis Eesti teeb demokraatlikul arenguteel esimesi samme. Eesti 100 on seetõttu väga petlik, eriti selle võrdlemine Soomega. Muide, kui Soome 100 oli üldrahvalik ettevõtmine kümnete tuhandete projektidega üle terve Soome sadade tuhandete soomlaste osavõtul, siis Eesti 100 on eliidi pidu, kus niigi üle kullatud uusnomenklatuur end veelgi kulla ja karraga ehib.

Soome kõrval tasub panna tähele, et ka Läti ja Leedu tähistavad tänavu oma 100. juubelit - räägime ehk nendest ka ;) Leedu on veel vana supervõim ja Lõuna-Eesti ehk vana Liivimaa põhjaosa on olnud ligemale 70 aastat Leedu võimu all. Kuidas ja miks leedukad, keda sakslased orjastada ei suutnud, kuidas nemad oma au, kuulsuse ja iseseisvuse kaotasid ja kuidas nad selle teadmisega täna elavad ja toime tulevad - päris põnev oleks lugeda sellest!

Soome näeb Eesti abistamist sõja korral eelkõige juurdepääsu lubamises - ja see on suur asi

Üks Eesti vabatahtlikest Soome Talvesõjas. Mehel on Jaapani päritolu Arisaka relv. Tegemist on ilmselt Eesti ohvitseriga, kuna selliseid karusnahast kraega jakke said omale lubada vähesed. Kujutis raamatust Finland at War 1939-1945.

Soome puhul on Eestis tõstatatud teema, kas ja kuidas tuleb Soome sõja korral Eestile appi. Eeldatakse, et konflikti korral toob Soome oma väed Eestisse. Soome on aga pakkunud oma territooriumi, et sõja korral Eestile abi pakkuda. Eesti pool on seda pidanud narrimiseks.

Tegelikkuses aga, Soome enda ajalugu arvestades on sel väga suur tähtsus. Nimelt Talvesõja ajal ei saanud Inglismaa ja Prantsusmaa oma abi saata Soomele just seetõttu, et Soome naabrid Rootsi, Norra ja Taani olid sellele vastu. Lõuna poolt oli Eesti omakorda Talvesõja ajal NLiidu liitlane. Soome oli seetõttu täielikus isolatsioonis ja väga-väga raskes olukorras. Soome ainus abiline oli taevaisa - külm - mistõttu külmusid Soome metsadesse ära nii punaväelased kui nende tehnika. Kaks aastat hiljem külmusid samamoodi ära Venemaale sisse tunginud sakslased.

P.S. Kuigi Eesti on Soomele väga lähedane, osales Talvesõjas teadaolevalt ainult 153 eesti vabatahtlikku (Jätkusõjas oli eestlasi juba 2500 ringis). Võrdluseks, rootslasi oli Talvesõjas 8760, neist paljud Soome 1918. aasta kodusõja veteranid. Lisaks oli 727 Norra vabatahtlikku, veidi üle 1000 taanlase ja 346 ungarlast.

Algab seksikaimate naispoliitikute valimise teine voor!

Eesti seksikaimate naispoliitikute valimise esimene voor on lõppenud ja teine voor algab! Rõõm on teatada, et teise vooru pääses edasi lausa kaheksa poliitilist naist: Viktoria Ladõnskaja (16 häält), Züleyxa Izmailova (14), Kaja Kallas (13), Oudekki Loone (12), Helle-Moonika Helme (9), Olga Ivanova (9), Anna-Maria Galojan (7) ja Kadri Simson (7). Päris tihe rebimine niisiis.

Nagu lubatud, lähevad otse teise vooru ka lugejate poolt välja pakutud Heljo Pikhof (SDE) ja Maret Maripuu (Reform).

Üllatuslikult jäid seksikaimate seast välja Urve Palo, kes sai kohvikulistelt ainult neli, ja Kristiina Ojuland, kes sai kolm häält. Urve ja Kristina ajad on ilmselt möödas, midagi ei ole teha. Üksnes kolm häält sai ka kunagine Edgar Savisaare silmarõõm Evelyn Sepp.

Kõik hääletama! :)

Eesti ei plaaninudki 1939. aastal NLiidule vastu hakata?

Eesti puhul on 1939. aastal märgitud, et Eestil ei jäänud muud võimalust kui NLiiduga kokku mängida. Aga kas see ikka on tõsi? Erinevalt Soomest ei kuulutanud Eesti 1939. aastal NLiiduga läbirääkimiste ajal välja mingit mobilisatsiooni. Taustaks: see oli aeg, mil Stalin ähvardas Balti riike ja Soomet sissetungiga, kui esitatud nõudmistele ei alluta. Nõudmised tähendasid Punaarmee väeosade sissetoomist. Miks Eestis ei kuulutatud välja isegi mitte mobilisatsiooni?

Kuivõrd mobilisatsiooni välja ei kuulutatudki, mis on imelik, siis ei saanud olla Eesti poolt ka ühtegi lasku Venemaa suunal, mis oleks hiljem aidanud okupeerimist tõendada. Selle asemel valiti vaikiv alistumine ja liitlassuhe NLiiduga sõjas Soome vastu.

Taustaks veel: vanemad inimesed on rääkinud, et Päts ja Laidoner kartsid mobilisatsiooni välja kuulutada seetõttu, et nad olid hirmul enda elu ja saatuse pärast. Olid nad ju lasknud vangistada ja represseerida sadu Eesti sõjaväelasi - Vabadussõja veterane. Repressioonid algasid Eestis juba enne 1940-1941. aastat, seda alates 1934. aastast.

Kuivõrd Eestis pole ajaloost õpitud, siis ajalugu kordub: Eestis jätkuvad poliit-majanduslikud repressioonid ka uuemal ajal, mis tähendab, et Eestis on väga raske astuda sõtta: see tähendab automaatselt kodusõda - hea näide on Ukraina. Võimaliku kodusõja tõttu on omakorda väga keeruline Eesti liitlaste olukord: neil on väga raske sekkuda kodusõtta ja valida poolt, nagu see on olnud mitmel pool Lähis-Idas.

P.S.

Mis Soomesse veel puutub, siis Eesti lennuvälju kasutati Talvesõjas Helsingi pommitamiseks. Ja 450 000 punaarmeelase ning tankiarmee vastu oli Soomel Talvesõjas esialgu välja panna vaid 21 600 meest suuskadel. Kuidas Soome sellises olukorras vastu panna suutis ja 200 000 punaarmeelast hävitada - seda imestatakse ja imetletakse sõjandusringkondades tänaseni. Üks on aga kindel - suur roll oli Soome ühtsusel. Üheskoos - Yhdessä - oli ka Soome 100. juubeliaasta moto. Eesti juubeliaasta moto on: Igaüks enda eest pea seljas (kuristikust alla). Soome rahvas usaldab oma juhte ja juhid usaldavad rahvast, Eestis on vastupidi: juhid ei usalda rahvast ega rahvas juhte. Hea näide oli 2008-2009. aasta kriis, kus juhid lõid rahvale noa selga, erinevalt Soomest ja teistest Põhjamaadest, kus juhid tulid rahvale appi. Ere näide on Island, kus välispangad saadeti pikalt ja rahvale anti laenuamnestia 10 aastaks.

Soomes ei jäeta kedagi maha, Eesti arengut saadab abitute ja väetite laipade rida.

Soome edu nii Talvesõjas kui muidu ka on tõestus selle kohta, et sõjalisest võimsusest pole midagi kasu, kui ühiskond on muudmoodi mäda ja nõrk. Samas suudab ka sõjaliselt palju nõrgem ühiskond end kaitsta kriisiolukorras, kui ta on ühtne.

Talvesõjaga sai alguse Soome-Saksa koostöö, mis kestab tänaseni: Soomes toodetakse Mercedese ja Porsche sõiduautosid ning seal on maailma suurimate hulka kuuluv Meyeri laevatehas.

Soome sõdurid Talvesõjas 18. jaanuaril 1940. Kujutis raamatust Finland at War 1939-1945.

Eesti häda: Eesti rikkad ei arenda Eestit

Eesti häda pole vaesus, vaid see, et rikkad lahkuvad.

Eesti võttis pärast taasiseseisvumist kursi rikkaks saamisele. Selles polnud midagi imelikku: rikkus annab palju võimalusi. Eestis loodi soodsad tingimused rikkaks saamisele, maksud olid väiksed. Loodeti, et kui Eestis tekivad rikkad, aitavad nad riiki edasi viia, nagu see toimub USA-s.

Mis aga juhtus tegelikult? Paljud kasutasid võimalusi, said kiiresti rikkaks, aga selle asemel, et tagasi anda, nagu seda teevad USA rikkurid, viidi oma raha mujale. Urmas Sõõrumaa ostis teenitud raha eest kallid autod ja Hispaaniasse villa, Hansapanga asutaja Rain Lõhmus kolis Šveitsi, Tõnis Palts viis oma raha Venemaale ja Ukrainasse. Rääkimata Eesti startup-ettevõtjatest, kes esimesel võimalusel oma kohvrid pakivad ja lahkuvad.

Erinevalt näiteks Soome rikkuritest, kes võistlevad, kui palju suudavad Soome riigile makse maksta ja Soome investeerida, käib Eesti rikkurite hulgas võistlus, kes ostab välismaale kallima villa või auto. Ja siis pole ime, et tavalised inimesed võtavad neist rikkuritest eeskuju - lähevad ja viivad oma raha samuti mujale. Või ostavad omale kalli auto, selle asemel, et maksta töötajatele veidi rohkem palka. Eesti on seetõttu vaatamata 25 aastat kestnud iseseisvusele jätkuvalt väga vaene maa, elu Eesti maapiirkondades on võrreldav Ukraina ja Moldovaga. 25 aastat tagasi loodeti Eestis, et 20 aastaga jõutakse Soomele järele, aga mahajäämus on endiselt väga suur. Eriti suur on lõhe, kui arvestada pensionäre, erivajadustega inimesi, lastega peresid.

Ehk siis: Eesti rikkad pole täitnud neile pandud ootusi ja lootusi, pole Eestit arendanud. Selle asemel on kasutatud neile antud eeliseid, võetud Eestis teenitud raha ja see välismaale viidud. Isegi Eesti pensionifondide raha viiakse välismaale, mis näitab, et Eesti tulevikku pole kellelgi usku.

Kas on miski või keski, kes suudab taastada usu Eesti tulevikku? Või on rong lootusetult läinud, umbes nagu Ukrainas, kus riik on lastud kohalikel nn oligarhidel paljaks varastada ning kus käib kodusõda ja valitseb täielik minnalaskmise meeleolu.

Uusi maju pole vaja ainult noortele

Trepp on vanainimese jaoks suur mure ja risk.

Eestis on suur häda: enamus elamisi on kortermajades, kus pole lifti. Seni on räägitud, et vanad korterid ei kõlba noortele, aga tegelikkuses ei kõlba need vanadele. Ja vanu inimesi on üha rohkem.

Olen ise vaadanud oma kodumajas, kuidas vanemad inimesed, aga neid on majas enamus, kuidas nad treppidel komberdavad. Olen tihti kohanud vanainimest trepil kössakil istumas ja lõõtsutamas. Või sedagi, kuidas vanainimese jalg trepil vääratab ja ta kukub - pärast seda on kiirabi maja ees. Pole ime, et Eesti haigekassa on pankrotis.

Mis seal salata, trepp on väga suur risk, ja mitte ainult lastele, vaid vanuritele. Eesti majade häda on aga see, et puuduvad liftid. Ja kui need liftid ongi, siis on nad pisikesed, nii et isegi ratastooli või rulaatoriga ei pääse sisse.

Mis on lahendus? Ega muud lahendust pole, kui hakata uusi kortermaju ehitama. Ja seda kohe, ja palju. Raha, nagu räägitakse, on küllaga, Euroopa Liidust seda lausa pakutakse, vägisi. Nii et mis muud kui tuld! Aitab virelemisest - olgu see minu sõnum Eestile 100. aastapäeva puhul.

laupäev, 13. jaanuar 2018

Kohvik soovitab propagandavaba meediat - Soome TV

Väljavõte Soome rahvusringhäälingu Yle veebist.

Nõuka ajal sai vaadatud Soome TV-d eelkõige seepärast, et see polnud selline propaganda nagu Eesti TV või Kesktelevisioon (Moskva kanal).

Nüüd on sama lugu. Eesti ja Vene kanalid pakatavad propagandast ja kallutatud infost, millest on üha raskem tõest infot kätte saada. Samas Soome kanalid on jäänud sellisteks nagu nad olid - propagandavabaks. Soome meediat võib pidada üheks arenenumaks kogu maailmas, eriti tänasel päeval, kus liigub palju libauudiseid.

Seetõttu soovitab Kohvik hakata uuesti vaatama Soome TV kanaleid. Õnneks saab seda (veel?) teha Eestis takistusteta.

Meditsiini- ja sotsiaaltöötajad tuleks esmajärjekorras ära vaktsineerida



Eestis on läinud lahti hirmus kisa vastsündinute ümber, keda tahetakse hakata kohustuslikus korras vaktsineerima. Selle kampaania taga on meditsiinitöötajad. Samas on pooled meditsiinitöötajad ise vaktsineerimata.

Sama puudutab ka muid asju: meditsiinitöötajad ei tohiks olla ülekaalulised, ei tohiks tarvitada alkoholi ega suitsetada. Neil peaks olema kõrgemad standardid ja nad peaks näitama eeskuju. Tegelikkus on suisa hirmuäratav: väga paljud meditsiinitöötajad on mitte ainult alkohoolikud, vaid suisa narkomaanid, ülekaalulised, ning haisevad suitsu järele, ja sellele kõigele vaadatakse läbi sõrmede. Ning siis tagatipuks aevastavad, tatistavad ja rögastavad oma umbsetes kabinettides. Haiglad ja meditsiiniasutused on kohad, kus inimesed, kaasa arvatud vastsündinud ja väiksed lapsed saavad oma nakkused. Ning siis lahendusena surutakse peale laste vaktsineerimist, samas kui täiskasvanud käituvad ise vastutustundetult.

Soomes hakatakse alates märtsikuust KÕIKI meditsiini- ja sotsiaaltöötajaid kohustuslikus korras vaktsineerima. Aeg oleks seda teha ka Eestis.

reede, 12. jaanuar 2018

Kas raha asendab lapsele isa?

Soomes on probleem, kui laps ei näe teist vanemat mõned kuud, väljavõte eestineni veebist.

Eestis hädaldatakse tihti, et lastekaitsjad norivad vanemate kallal. Nüüd on selge, mis on selle põhjus - Soome nn lastevalvurid hoolitsevad muu hulgas selle eest, et laps näeks mõlemaid vanemaid. Kui lapsel seda võimalust pole, siis NB! jääb teine vanem ilma kõigist riiklikest toetustest kuni selleni välja, et lapse hooldusõigus võidakse ära võtta.

Eestiga võrreldes on Soomes suhtumine lastesse nagu öö ja päev. Eestis on tavaline, et laps ei näe oma vanemat AASTAID. Lugesite õigesti - aastaid. Ja, NB! mitte kedagi see ei koti. Eestis on tavaline, et lapsele asendab ühte vanemat, enamasti siis isa ainult rahakott. Nõutakse mitte lapse suhtlemist vanemaga, vaid raha. Ja kui laps teist vanemat ei näe, aastaid, siis ei järgne mingeid sanktsioone selle vanema suhtes, kelle juures laps on ja kes ei tee mingeid jõupingutusi, et laps saaks teise vanemaga või teise vanema sugulastega suhelda.

Soomes arutatakse elatise ja lapse hooldusõiguse asjad läbi kohaliku omavalitsuse ametnike juures, Eestis aga koormatakse pereasjadega kohtuid. Kokkuvõttes on Eesti süsteem kulukas nii vanematele kui riigile. Ja tulemus on tegelikult null: inimesed on tülis, lapsed ei näe oma vanemaid ja vanemad ei saa suhelda lastega.

Tahaks teada, kaua selline asi veel kestab ja kas Eesti jääbki igaveseks ajaks sotsiaalseks džungliks, kus valitseb äraspidine sotsiaalne darvinism. Kas keegi oskab vastata?

Olgu see jutt hoiatuseks kõigile, eriti meestele, kes kavatsevad Eestis last saada. Riskite sellega, et te ei näe oma last aastaid. Nii on. Selliseid isasid on Eestis tuhandeid, kes oma last ei näe, ja seda aastaid. See on suur riiklik inimsusevastane kuritegu just laste suhtes, mida riik keeldub järjekindlalt tunnistamast.

neljapäev, 11. jaanuar 2018

Soomes päris põnev presidendikandidaatide tutvustamine - kõnevoor

Presidendikandidaat Matti Vanhanen Soome Yle stuudios.

Eestis oli presidendikampaania küllalt üksluine, kus toimusid pidevad debatid. Justnagu Eesti president on hirmus debateerija.

Tegelikkuses on Eestis, nagu ka Soomes ja mitmel pool mujal president pigem esindusfiguur, kõnede pidaja. Seetõttu on küllalt loogiline, et Soomes tutvustatakse presidendikandidaate nii, et igaüks saab võimaluse esineda kõnega. Ja need kõned on eetris eri päevadel. Täna pidas kõne näiteks presidendikandidaat Matti Vanhanen.

Seda võiks ka Eestis proovida. Mida annab presidendikandidaatide debatt? Tegelikult mitte midagi. Eestis pole president valitsusjuht, kes peab tohutult debateerima kogu aeg ja kiiresti kõigele kohe reageerima. President peab kõnesid. Sestap järgmine kord las igaüks peab kõne.

Eestis on mindud inimeste kottimisega liiale?

Soome info portaal eestinen.fi.

Kui vaadata ja võrrelda Eesti ja Soome uudiseid, näiteks seda, millest ajalehtedes ja televisioonis põhiliselt räägitakse, siis on vahe päris suur. Soome uudised on suunatud tulevikku, räägivad riigi arendamisest ja probleemidest, mis arengut takistavad. Märksõnad on innovatsioon ja haridus. Eestis aga räägitakse uudistesaadetes sellest, kes millega kusagil vahele jäi, kes kinni võeti korruptsiooni, riigireetmise või riigisaladuse lekitamise eest. Ok, võib aru saada, et Eestis on üleminekuühiskonna vaevad. Aga kaua võib? Miks pole 25 aasta jooksul midagi muutunud? Kui uudiste põhjal otsustada, siis Soomes ehitatakse riiki, Eestis aga tegeletakse inimeste karistamise ja kottimisega, kohati tundub, et lausa riigi lammutamisega. Vahel tekib küsimus, kas kõik eestlased on tõesti kurjategijad, keda peab ühtelugu karistama? Ja kaua Eesti-sugune üliväike ühiskond, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik on omavahel sugulased, et kaua selline ühiskond sellisele kottimisele vastu peab? Eesti on nagu perekond, kus pere liikmed üksteist pidevalt peksavad, sõimlevad, üksteist karistavad ja kotivad. Mingit rahulikku olemist või hetke, sellist õnnetunnet, armastust üldse ei ole.

Mõned advokaadid on karjunud oma hääle kähedaks, et praktiliselt kõik kohtu alla antud inimesed mõistetakse süüdi ning Eestis on karistusregistris enamus täisealistest inimestest. Riigireetureid on Eestis rohkem kui USA-s, kus elab üle 300 miljoni inimese. Kas see on normaalne?

Kas mitte Eestis pole mindud inimeste kottimisega liiale? Või mis on inimeste kottimise point? Samas ei tea keegi, või ei taha teada, kus või mis on Eesti 25 aasta pärast? Kas üldse on siis Eestis veel lapsi ja noori inimesi, või on kõik laiali jooksunud ja jäänud on need, kel pole kuhugi minna. Milline on siis Eesti elu ja ettevõtlus, kas üldse on enam elanikke linnades ja töötajaid ettevõtetes, või on kõik masinate peal ning suurem osa kodanikest on virtuaalsed e-kodanikud.

Kas on kedagi, kes julgeb ja oskab vastata või kommenteerida seda teemat?

Reformi võimuvertikaali rakendas ellu Keskerakond

Keskerakonna valitsus teeb mis tahab, väljavõte Delfi veebist.

Reformierakond sellest ainult unistas: et käes oleks absoluutne võim nii Toompeal kui all-linnas. Punnitasid mis nad punnitasid, aga seda nad ei saavutanud. Katsed võim haarata Tallinnas luhtusid pärast Pronksiööd, mil Reformierakonnast sai Tallinna venekeelse valija jaoks punane rätik.

Edasi kotiti igal moel Savisaart, et läbi selle Tallinnas võim haarata. Selleks keerati viimseni kinni omavalitsuste kraanid. Ent Savisaar kutsus pool Eestit Tallinna elama ja saavutas ikka oma tahtmise, ülejäänud Eesti jäi aga tühjaks ja kaitsetuks, muutes Eesti kergeks saagiks võimalikele ülevõtjatele.

Kohalikud valimised näitasid, kes Eestis poliitikat juhib - Vene telekanal PBK ehk sisuliselt Venemaa valitsus. PBK on aidanud Keskerakonna võimule upitada nii Tallinnas kui kogu Eestis. Tallinna suur elanike arv mõjutab valimisi terves Eestis. Muud piirkonnad on marginaliseerunud, ajalooline eestluse kants Võrumaa peaaegu välja surnud.

Tallinnast on saanud vene linn ja eestlased on sunnitud välja rändama. Eestlastel pole Tallinnas enam turvaline - seda näitab ilmekalt ühes Tallinna tanklas toimunu, kus oma õiguste eest seisvat eestlast lohistati mööda maad nagu koera. Kui varem räägiti, et eestlane on turist omal maal, siis nüüd on temast saanud koer omal maal.

Viimased arengud näitavad, et Keskerakond võib teha mis tahab ja teebki, mis tahab - seda PBK ja vene kogukonna toel. Üle on võetud reformierakondlikud maneerid - panna lihtsalt tuima. Erinevalt Reformierakonnast saab Keskerakond seda takistamatult teha, sest neid ei ohusta keski ega miski. Neil on käes absoluutne võim riigis. Inimesed ägavad, rahvas ägab, Eesti ägab, aga truud sülekoerad sotsid ja IRL jooksevad väikse vorstijupi nimel saba liputades kaasa - hirmust, et kui nemad taanduvad, siis teeb Kesk valitsuse Reformiga.

Eestis ei taheta eriti ajalugu meenutada ega sellest õppust võtta, sest häbi on Pätsu aja pärast suur. Teiselt poolt ei taheta Eesti esimest presidenti kritiseerida, kartusest, et see võib õõnestada riikluse alustalasid. Ent nagu öeldakse, kui minevikku ei mäletata, siis kõik kordub. Praegu on Eestis kordumas 1930ndad aastad uuel kujul: tollal kasutas Päts ära vabadussõdalaste loodud uut põhiseadust, mis koondas võimu presidendi kätte. Samamoodi kasutab Keskerakond mõnuga ära Reformierakonna poolt loodud võimuvertikaali. Saatuse irooniana on tänane president vaid tööriist valitsuse käes.

Juba räägitakse riigi ajalehe väljaandmisest, mis siis ilmuks tasuta iga päev iga eestimaalase kodusse. Arvatavasti nii ka läheb. Võib arvata, et Keskerakond, vabandust PBK valitseb Eestit veel aastakümneid. Ja seda ei väära enam miski. Ning rahulolematutele saab öelda sama mis viimase paarikümne aasta jooksul: kui ei meeldi, mine ära. Paljud ongi seda võimalust kasutanud. Näiteks Soomes elab ja töötab juba ligi 150 000 eestlast, põhiliselt Helsingis ja selle ümbruses - Helsingist on saanud suuruselt teine eesti linn, suurem kui Tartu. See on alles algus: pärast Saksamaade ühendamist läks Lääne poole elama või tööle kolmandik Ida-Saksa elanikest. Eesti puhul on vastav number 500 000: 300 000 on juba läinud, 200 000 on veel minemas. Eestisse jääb paarikümne aasta pärast elama ligikaudu miljon elanikku, neist 700 000 eestlast, kellest enamus pensionärid.

kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Õnnelikud inimesed on produktiivsemad

Õnnelik ja naeratav inimene toob palju rohkem sisse.

Uuringute järgi on õnnelikud inimesed ligi 12 protsenti produktiivsemad. Mis tähendab, et õnnelik inimene, või õnnelik töötaja toob rohkem sisse. Ja kui toob rohkem sisse, siis on võimalik rohkem maksta jne.

On selge, et õnnelik inimene on loovam, innovatiivsem ja energilisem. Seetõttu lähebki paremini neil riikidel, kus inimesed on õnnelikumad.

Eestlased on Euroopas üks õnnetum rahvas, õnneindeksi järgi tagaotsas. Eestlased on veel õnnetumad kui venelased, õnnetumad kui oma ülejäänud naabrid. Kindlasti on see, õnnetunde puudumine üks põhjus, miks elu Eestis on takerdunud ja miks inimesed tahavad jätkuvalt lahkuda, kuigi kriis on möödas. Eestis küll kiideldakse, et raha on palju, aga samas areng näitab, et ainult raha pole inimesi õnnelikuks teinud.

On selge, et õnnetute inimestega edukat heaoluühiskonda ei ehita ja ilma heaoluta on inimesed jätkuvalt õnnetud. Kas see ongi surnud ring, kust inimesed Eestis kunagi välja ei saa?!

Kaks aastat tagasi Lissabonis



Selline lahe pilt sai tehtud kaks aastat tagasi Lissabonis, Facebook tuletas meelde :). Ka täna on seal ainult 14 kraadi ning siis läheb juba 13-12 kraadi peale. Ja sajab :( Ehk praegu ei ole kindlasti õige aeg Portugali minna, tuleb veel natuke oodata. Kõige parem aeg on aprillis-mais, pärast läheb juba väga kuumaks.

Siin veel mõned pildid lastest, tehtud samuti 10. jaanuaril:



Roosi ja Juuli. Roosil seljas Portugalist ostetud punane villane mantel ja kingad, Juuli jope ja kingad samuti Portugalist ostetud. Muide, Portugalis tehakse väga lahedaid kingi, sinna tasub minna juba selle pärast. Paar laste kingi maksab ca viis eurot.

Venelased lohistavad eestlast nagu koera

Väljavõte Postimehe veebist.

Päris kõnekas video Postimehe veebis - kus venelased lohistavad eestlast nagu koera. Küllalt sümboolne näidata Eesti riigi 100. aastapäeval.

Eestlane karjub appi, aga selle peale vaid kehitatakse õlgu, ja peks jätkub.

Ja kuidas see oli, et venelaste motivatsioon Eestit kaitsta on kõrge. Võibolla Eestit jah, aga mitte eestlasi. Juurde võiks küsida, et millist Eestit.

Mulle tundub küll, et kui nö asjaks läheb, siis lohistatakse eestlasi nagu koeri. Nagu sellest videost näha. Ja selle eest saadakse „tingimisi” nagu Krimmi puhul. Nii käitutakse siis, kui on teada, et keegi karistada ei julge.

Ja eestlaste jaoks samuti õpetlik video: jutt on maru kõva, aga kui asjaks läheb, siis tegusid pole. Ja kriisiolukorras üks eestlane teisele appi ei lähe.