teisipäev, 25. juuli 2017

Eesti riik ei oska hinnata oma inimest

Nõukogude aja üks põhiline viga ja nõrkus oli selles, et süsteem, see on riik ei hinnanud oma inimest. Seda ei osatud teha ja seda ei tahetudki teha. Haridus, lasteaiad, koolid, kõik oli viimase peal, aga inimest ei osatud hinnata. Laiemas plaanis on samalaadne suhtumine nõukogude ajast üle tulnud tänasesse Eestisse. Kus riik ei hooli inimesest ja inimest nähakse vaid kui vahendit mingi pealtnäha ülla eesmärgi saavutamiseks. Nõukogude ajal aeti taga kommunismi, tänases Eestis on see eelarve tasakaal ja rahvusvahelised poliitilised ja sõjalised ühendused. Need eesmärgid on muutunud asjaks iseeneses, nii nagu ka nõukogude ajal ning nende varjus on jäänud tähelepanuta inimene ise, tema heaolu kasvatamaine, mis oli algne eesmärk.

See on laiem plaan. Kitsamas plaanis väljendub Eestis riigi ükskõiksus inimesesse selles, kuidas suhtutakse tööturgu. Eestis on suur strukturaalne ning regionaalne tööpuudus ja tööjõu puudus. Mis väljendub selles, et paljudel inimestel pole tööd ning samal ajal otsitakse taga teatud töötajaid. Paljud inimesed on sunnitud tööd otsima mujalt, näiteks Soomest ning paljud inimesed teevad tööd, mis ei vasta nende kutsumusele ega haridusele. Eestis on väga tavaline, et tööd tehakase mitte selleks, et see meeldib või et selle kaudu on võimalik inimesena areneda, vaid ainult selleks, et teenida raha. Tööl käiakse ainult raha pärast. Ent raha pole kunagi piisavalt, mistõttu ei teki inimestes rahulolu oma tööga ja kokkuvõttes paistab Eesti juba aastaid silma väga madala õnnetunde poolest.

Inimeste rahulolu saab aga alguse sellest, kuidas riik inimestesse suhtub. Nii nagu lapsed on perekonna peegel, nii on inimesed riigi peegel. Ma toon lihtsa näite. Kui Microsoft kolm aastat tagasi Nokia üle võttis ja koondas ligi 5000 inimest Oulus, Tamperes, Salos ja Espoos, siis pani Soome riik Microsofti maksma töötajate uue töö leidmise eest. Microsoft andis iga töötaja kohta ümberõppeks 80 000 eurot ja iga töötajate loodava ettevõtte kohta 320 000 eurot. Lisaks taotles Soome riik Euroopa Liidult ligi 800 Nokiast koondatud inimeste uuesti töölesaamise toetuseks 2,6 miljonit eurot.

Selline süsteemne lähenemine ei puuduta ainult Nokiat. Näiteks kaugel põhjas Oulus koondas 2014. aastal üle 500 inimese IT-firma Broadcom. Koondatud inimeste ümberõppeks ja uue töö leidmiseks või ettevõtete asutamiseks küsis Soome riik ligi miljon eurot abi Euroopa Liidult ja osa pani ise juurde, nii et täiendavat abi lisaks tavalistele tööturumeetmetele sai 374 inimest. Ja mis peamine, pärast kolme aastat on töötud ainult 3% koondatud spetsialistidest. 94% on leidnud uue tasuva töö ning ülejäänud õpivad.

Eestis midagi sellist ei toimu. Uue töö leidmiseks, ümberõppeks või ettevõtlusega alustamiseks mingit süsteemset tegevust ei toimu. Seda näitavad summad: töötuks jäänud inimese koolituseks on ette nähtud vaid 2500 eurot ning ettevõtluse alustamise toetuseks 4470 eurot. On selge, et selliste summadega mingeid imesid ei tee. Ma võin seda öelda omast kogemusest. Töötuks jäädes ei olnud sellise pisikese summaga võimalik end koolitada tasemeni, kus oleks võimalik tööd leida. See summa on küll piisav enda tööalaseks täiendamiseks või mõne lihtsama oskuse, näiteks pottsepa, koristaja või lüpsja ameti omandamiseks, aga kui rääkida näiteks programmeerimisest, mis on perspektiivne elukutse, mille järgi on suur nõudlus ja kus igakuine töötasu on 3000 euro ringis, siis selleks jääb olemasolevatest summadest selgelt väheks.

Eestis käib võrreldes Soomega kõik vastupidi. Kui inimene jääb töötuks, siis ei lähtuta temast, tema eeldustest ja huvidest, vaid sellest, mida tööturg pakub. Aga tööturg pakub, ma võin teile kinnitada, lihtsaid asju. Võru Töötukassa stend on täis kuulutusi, kus vajatakse lüpsjaid, karjakuid, põllutöölisi ja koristajaid. Puudus on ka näiteks õmblejatest. Ettevõtlusega alustamise puhul saab 4470 euro eest osta omale õmblusmasina ja mõned meetrid värvilist kangast, aga see summa on liiga väike näiteks virtuaalse reaalsuse või tehisintelligentsiga tegeleva startupi loomiseks, mille jaoks said üle 300 000 euro toetust Nokiast koondatud spetsialistid. Seetõttu pole ime, et Eestis hakkavad kõrgelt haritud pereemad töötuks jäädeks õmblejateks, erinevalt Soome naistest, kes teevad revolutsiooni tehnoloogia vallas. Mitte et õmbleja ametil midagi viga oleks, aga õmbleja jääbki õmblejaks, tema sissetuleku lagi on miinimumist veidi kõrgem palk, samas kui tehnoloogia startupi nn exit toob miljonitesse eurodesse ulatuvat tulu. Ja seda vaid paari aasta pikkuse ponnistuse eest. Pole siis ime, et kuigi eestlased on sama haritud ja andekad kui soomlased, siis on Soomes startupide exiteid kordades rohkem kui Eestis. Forbesi andmetel on Soomes igal aastal vähemalt üks miljardi dollari exit. Eduka startupi puhul teenib Soome riik maksude näol kuhjaga tagasi selle summa, mis ta inimestesse panustas. Investeering inimestesse ja haridusse on pika puuga kõige tulusam investeering - see on õpikutõde, millega Eesti tööturul ei arvestada.

Õmbleja ja muude nn lihtsate ametite puhul on veel üks oluline omadus - need on väga tihedalt seotud teatud asukohaga, kus asuvad masinad. Nagu aga Eestis kipub olema, luuakse masina taga istumise töökohti põhiliselt Tallinnasse või selle ümbrusse. Seetõttu tühjenevad Eestis maapiirkonnad väga kiiresti. Ent tehnoloogia puhul, kus põhilised töövahendid on inimese enda aju ja internet, võib uut maailmarevolutsiooni teha ka kauges metsatalus.

Kokkuvõttes on Eestis trend selline, kus töötukassa raha eest koolitatakse koristajaid, kes esimesel võimalusel Soome putkavad, sest seal teenib selle ameti peal 4 korda kõrgemat palka kui Eestis. Tulemus on see, et Soome on täis Eestist pärit kõrgharidusega koristajaid, samas kui Eestis pole ei kõrgharidusega naisi ega jätkuvalt ka koristajaid.

5 kommentaari:

Frei ütles ...

Eks see kõik tuleneb empaatiavõimetutest robot-poliitikutest.
Välisvaatlejatel on piinlik: http://www.pealinn.ee/koik-uudised/briti-teadlase-suunis-eesti-valitsus-peaks-kohe-kehtestama-n143032

Anonüümne ütles ...

Eestis mäletan ainult ühte näidet, kus ettevõte aitas rahastada koondatavate koolitusi - Eesti Põlevkivi.

Margus Kiis ütles ...

Töötajatesse suhtutakse Eestis tavaliselt kui viimasesse saasta. Ja ma ei liialda. Olen sellega elus palju kokku puutunud ja enamasti teiste pealt seda nähes.

Anonüümne ütles ...

Kes on riik?

Inno ütles ...

Valimiste päeval on riik kogu rahvas, aga ülejäänud ajal kitsas ring rahvasaadikuid ja tippametnikke.