laupäev, 22. juuli 2017

Kui kodus on vägivald


Vaatasin üht Kodutunde saadet ja seal oli juttu koduvägivallast. Ma olen ise lapsena koduse vägivallaga kokku puutunud. Varem oli vägivald norm. Väga vähesed olid sellised pered, kus vägivalda ei olnud. Paljudes peredes oli vähem või rohkem vägivalda. Vanemad elasid oma stressi välja teineteise ja laste peal.

Hiljem oma esimeses suhtes otsisin suhtest vägivalla eest varjupaika, aga seda paraku ei leidnud. Sattusin taas koduse vägivalla keskele, nüüd juba täiskasvanuna. Mind on süüdistatud, et ma üldse vägivaldse naisega suhte lõin ja lapsed sain. Tõesti, nii see läks. Hiljem olen mõelnud, et võibolla lapsepõlves üle elatuga olin muutunud vägivalla suhtes immuunseks. Ma ei saanud aru, et midagi on valesti, ei osanud seda ära tunda, kui oli juba hilja. Ei saanud sellest aru enne kui mul olid lapsed. Ei märganud seda enne, kui surm oli nö silme ees. Siis järsku tuli selgus, aga siis, nagu öeldud, oli juba hilja. Laste juurest oli väga raske lahkuda. Paraku on sageli nii, et kui suhtes on vägivald, siis on sunnitud lahkuma see, kelle peal vägivalda rakendatakse. Ja lapsed maha jätma. Jätma lapsed vägivaldse inimese juurde. Ma mõistan nüüd oma ema, kes jäi vägivaldsesse suhtesse edasi, seda eelkõige laste pärast. Muud võimalust lihtsalt ei olnud.

Mina käitusin teisiti, lahkusin vägivaldsest suhtest ja jätsin lapsed maha. Mind on selle eest süüdistatud, et ma jätsin lapsed vägivaldse inimese juurde, aga see oli minu otsus. Ma olin näinud kõrvalt, kuidas mu enda ema vägivaldses suhtes ära kustus ja ma ei soovinud seda korrata. Nii imelikult kui see ka ei kõla, aga laste pärast. Ma ise kannatasin sellepärast, et mu ema noorelt kustus ja ma ei tahtnud oma lastele sellist saatust. Ma küll lahkusin pere juurest, aga ma olen olemas.

Kõik maha jätta oli emotsionaalselt väga raske, aga ma ei näinud kahjuks muud võimalust. Ma tundsin, et ma pean vägivallaga lõpparve tegema. Seda ei saanud teha jupphaaval, sest ma sain aru, et vägivallatseja ei andnud endale oma tegudest aru ja jätkas vägivallatsemist. Vägivaldsus on nagu haigus, millest pole võimalik vabaneda. Ma kartsin, et kui jätkan, siis ei suuda ise rahulikuks jääda, sest teine pool provotseeris edasi. Kui ma lahkusin, siis jätsin kõik maha ja ei tahtnud omale midagi. Ma otsustasin, et selle eest, et vabanesin vägivallast, olen valmis kõigest materiaalsest loobuma.

Kuivõrd loobusin kõigist oma säästudest ja alustasin nullist, siis oli algul raske. Aga ma ei kahetse. Sellest on raske aru saada neil, kes pole ise füüsilist vägivalda kogenud. Aga kui oled elanud aastakümneid põrgus, siis oled nõus kõik ära andma, et kasvõi mõne päeva väljaspool veeta. Mina olen seda saanud ja olen saatusele selle eest tänulik.

Praegu on küll raske, pean kanda vana suhte koormat edasi, aga ma olen nõus seda koormat kandma, kuna olen pääsenud vägivallast. Ma olen seisukohal, et vägivallas on samavõrd süüdi agressor kui see, kes laseb enda peal vägivallatseda. Vägivald ei ole ja ei muutu normiks, kui vägivallatsejal pole, kelle peal vägivalda tarvitada. Mul küll kadus võimalus oma eelmises suhtes täita oma unistust ja pakkuda lastele ilma vägivallata kodu, aga mul on uus pere ja uued lapsed, kes saavad üles kasvada ilma vägivallata. Täpselt nii, nagu ma olen unistanud.

Ma olin varem arvamusel, et unistused ei saa teoks, aga seda ma võib küll öelda, et kui elad oma südame hääle järgi, siis varem või hiljem saavad kõik unistused teoks.

Ma toon siin mõned oma varasemad unistused, mis on täide läinud:

- Eesti saab vabaks ja ma saan välismaale reisida (see unistus oli mul 1970ndatel, kui olin väike laps)
- ma abiellun ja mul on lapsed, nii pojad kui tütred
- ma saan lastele pakkuda ilma vägivallata kodu
- ma reisin maailma lõppu :) (teostus 1992. aastal, kui käisin oma Soome sõpradega Kuriili saartel maailma lõpus)
- ma sõidan autoga läbi Ameerika (teostus 2008. aastal)
- ma teen oma ettevõtte (teostus juba 1992. aastal, pärast seda olen loonud mitmeid ettevõtteid)
- ma kirjutan raamatu (teostus juba 2000. aastal, kui töötasin Äripäevas, pärast seda olen kirjutanud mitmeid raamatuid)

Nüüd on mul ka veel mitmed unistused, mida ma ei avalikusta, mis tunduvad uskumatud, aga mis, ma loodan, täituvad :)

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

lapsed vägivallatseja käes, seda ei tohi olla

Anonüümne ütles ...

Inno ja Irja!

Minu kommentaar ei ole küll seotud antud teemaga, aga tahtsin teile postitada selle lingi, palun olge üliettevaatlikud oma Soome mõtetega, teie ei jääks Soomes mõistagi lastekaitse huviorbiiti lastevastase vägivalla tõttu, see pole teie pere teema, aga jääksite kuna olete eestlased ja te sissetulek pole koheselt piisav:

http://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=72847

Irja ütles ...

Meil ei olegi plaani Soome - elama - minna :). Nõus - Soome suhtub immigrantide lastesse palju karmimalt kui soomlaste lastesse. Samas saame probleemi teadvustada, kasvõi Eestinen'is. Kui kellelgi soovi oma lugu jagada, siis kirjutage meile. Võtame Soome lastekaitseametnikud pihtide vahele!

Anonüümne ütles ...

Antud probleem on üle Skandinaavia väga suured mõõtmed võtnud. Norra lastekaitse on edasi kaevatud inimõiguste kohtusse. Rootsi, Taani, Soome numbrid on liiga suured, mis puudutab peredest aastas ära võetud laste arvu. See on suurim inimsusevastane kuritegu rahuaja maailmas, saab aru iga lapsevanem. Palun tõstatage see teema hoiatuseks Eestinenis ka.